Nii kaua kui ühiskondades on eksisteerinud sotsiaalne stratifikatsioon, on neis alati olemas olnud ka mingisugune grupp inimesi, kes moodustavad ühiskonna paremiku. Hoolimata asjaolust, et selline nähtus on nii ajas kui ka ruumis väga erinevaid vorme võtnud, võib eliiti eristada igas vähegi arenenud ühiskonnas. Taoline kalduvus ei ole sugugi juhuslik, vaid pigem reegel ja see teadmine on sotsiaalteadustes valitsenud vähemalt sajandi. Möödunud aastasaja alguses viitas Robert Michels sellisele reeglile mõistega „raudse oligarhia seadus“ (iron law of oligarchy), kirjeldades ühe Saksamaa sotsialistliku erakonna näitel, kuidas ka näiliselt kõige egalitaarsemates organisatsioonides tekib paratamatult selle tegevust juhtiv eliit (Parry 2005:42). Igasugune suurema hulga inimeste eesmärgipärane ühistegevus nõuab juhtimist ja mida suurem on organisatsioon, seda rohkem võimu juhtiva eliidi kätte koondub. Riigi kontekstis on eliit seega alati poliitilise võimuga seotud, mistõttu eliiti võib käsitleda ka valitseva või poliitilise klassina, millisena sellele juba esimesed eliiditeooriad lähenesid (Borchert 2003:3). Vastupidiselt varasemale valgustusfilosoofiale väitsid ilmselt tuntuimad klassikalised eliiditeoreetikud Gaetamo Mosca ja Vilfredo Pareto, et ühiskondades on võim alati vähemuse kätte koondunud ja valitseva eliidi paratamatu olemasolu on üks universaalseid poliitika reegleid, mille sotsiaalteadused avastanud on (Parry 2005:35). Sellega lükati mõneti ümber ka pikka aega valitsenud ideaal, mille järgi demokraatlikes ühiskondades kuulub tegelik võim rahva enamusele, kuivõrd eliiditeooria järgi on riigitüür alati hoopis tegelikult domineeriva vähemuse käes. Klassikalise eliiditeooria järgi on enamuse võim demokraatlikes riikides ainult näiline, kuna vähemuse moodustaval eliidil on oma seisundi tõttu võimalik enamusega manipuleerida ja selle kaudu oma positsiooni kindlustada (Parry 2005:31). Seega oli varajane arusaam eliitidest küllaltki ühiskonnakriitiline ja ei erinenud just märkimisväärselt tol ajastul populaarsetest konfliktiteooriatest.

Selline oli aga vaid klassikaline arusaam eliidist ja käesolev essee täiendab seda kaasaegsemate arusaamadega. Töö eesmärk on anda ülevaade poliitilistest eliitidest ja nende uurimisest tänapäeva poliitikateaduste kontekstis. Kõigepealt leiavad käsitlemist erinevad lähenemised, mille abil on üritatud eliite nii kontseptuaalselt kui ka metodoloogiliselt määratleda, sellele järgneb pilguheit eliidiuuringutele ja töö viimane osa tutvustab erinevaid arusaamu eliidi toimimisest ühiskonnas.

Eliidi määratlemine

Üks kesksemaid probleeme eliitide uurimisel puudutab eliitide määratlemist ehk küsimust, millised inimesed ikkagi moodustavad ühiskonnas eliidi. Poliitilise eliidi puhul peaksid need olema isikud, kellele kuulub ühiskonnas poliitiline võim, aga ka selline lähenemine ei anna konkreetset vastust, vaid püstitab pigem uue küsimuse. Nii on poliitilist eliiti ka üsna erinevalt mõistetud ja kontseptualiseeritud. Pöördudes tagasi klassikalise eliiditeooria juurde, võib selle traditsiooni kohaselt vahet teha mitte ainult eliidil ja ülejäänud ühiskonnal, vaid jagada kaheks ka eliit. Nii oli Charles Wright Millsi arvates võimalik tervest eliidist eristada selle eliidi tuumikut, lähtudes tõsiasjast, et mõned eliidi liikmed on olulisemad kui teised ja nii on ka eliidi sees need, kes otsustavad ja teised, kes omavad otsustele vaid mingisugust mõju (Parry 2005:34). Veidi teistsugune nägemus eliidist oli Moscal, kes jaotas valitseva klassi kõrgemaks ja madalamaks kihiks (Parry 2005:37), ent nende funktsioon oli sisuliselt siiski paljuski sama, mis Millsi jaotuse puhul. Selline arusaam kehtib nii riigiaparaadi, kui ka näiteks erakondade puhul, kus kindlasti kõigil osalejatel pole võrdväärne mõjuvõim, kuigi iseasi on see, kuivõrd õigustatud on erinevates kontekstides selline dihhotoomne jaotus võrreldes näiteks ordinaarse klassifitseerimisega. Samas aitab selline kategoriseerimine ühest küljest mõnevõrra lihtsustada eliidi määratlemist, kuna selle tuumiku või kõrgema kihi hulka võib arvata inimesed, kellel on reaalne ja formaalne otsustusõigus, ent teisalt on jällegi üsna keeruline üheselt piiritleda ülejäänud eliiti ehk nende otsuste mõjutajad.

Kuna sellise klassikalise jaotuse otstarbekus on seega mõneti kaheldav, siis kaasaegsemad lähenemised eliiti enamasti päris niisugusel kujul ei käsitle. Küll aga võib dualistlikku lähenemist eliidile täheldada Jens Borcherti nägemuses, mille järgi on lühidalt oluline eristada valitsevat klassi, mille käes on reaalne võim ja laiemalt poliitilist klassi, mille jaoks on olulisemad tema positsioonist või elukutsest tulenevad privileegid (Borchert 2005:3-4). Poliitilist klassi analüüsides oli Borcherti arvates selle üheks universaalseks osaks nii riigi kui ka kohaliku tasandi seadusandlik võim, mis mõlemad osalevad kõige otsesemalt riigivalitsemises, ent oluliselt keerulisem on piiritleda Ameerika Ühendriikides ja Euroopas vastavalt kohtuvõimu ja erakondade kuulumist sellisesse eliiti (Borchert 2005:16). Parteide liikmeskonna problemaatilisusele eliidi määratlemisel viitas ka Mosca (Parry 2005:37), kuna Euroopa kontekstis on erakondadel kahtlemata suur võim poliitiliste otsuste üle ja erakonnad on oluline kasvulava tulevase eliidi jaoks. Samas on aga partide liikmetel riigi esinduskogudes siiski väga erinev mõjuvõim ja kogu erakonna liikmeskonda seega eliidi hulka arvestada ei tohiks. Igal juhul on Borcherti arvates eliit aga seadusandjad, kas siis riigi või kohalikul tasandil.

Üsna sarnast lähenemist eliidile võib märgata Heinrich Besti empiirilises uurimuses Euroopa esinduskogude kohta, milles on eliidi käsitlus küll veelgi kitsam. Selles käsitletakse rahvast esindava eliidina parlamentide või teiste esinduskogude liikmeid (Best 2007:87). Kuigi taoline käsitlus on tingitud suuresti teemapüstitusest ja metodoloogilistest kaalutlustest, võib seda siiski pidada üheks lähenemiseks eliitide määratlemisel, seda enam, et see on tugevalt seotud Jopseph Shumpeteri nägemusega demokraatiast. Selle järgi peaks kodanike osalus riigivalitsemisel piirduma endale esindajate valimisega ja seetõttu jääks valitsemine valitud eliidi ülesandeks (Verba 2002:669). Kuigi tõelised kaasaegsed demokraatiad üritavad kodanikke ka muudel viisidel valitsemisse kaasata ja Schumpeteri nägemuse realiseerumise korral ei piirduks eliit tingimata rahvuslike esinduskogudega, ei saa väita, et vaid parlamendisaadikute käsitlemine eliidina oleks vale. Nende käes on riigivõim kõige vahetumalt ja selline lähenemine võimaldab üsna konkreetselt määratleda, kes teatud ajahetkel teatud riigis eliidi moodustavad.

Samas ei pruugi eliidi samastamine riigi esinduskoguga haarata selle hulka kõiki mõjuvõimsaid inimesi. Kõige selgemalt puudutab see probleem erasektorit, mida nähakse tihti üsna olulise poliitika kujundajana. See ei kehti vaid nende ühiskondades, kus altkäemaks on tavapärane nähtus, vaid ka suhteliselt korruptsioonivabades riikides peavad seadusandjad tihti arvestama jõukate ja mõjuvõimsate eraettevõtjate ja muude huvigruppide ning nende lobitööga. Mõnes empiirilises töös on seda silmas pidades lisaks parlamendisaadikutele arvestatud eliidi hulka ka suurimate pankade ja ettevõtete juhid (Lenyel, Göncz 2009:1059). Ka sellise lähenemise algeid võib leida klassikalisest eliiditeooriast. Mõjutatuna marksistlikest ideedest uskus James Burnham, et ühiskonna eliidi moodustavad need, kelle käsutuses on tootmisvahendid, ent erinevalt marksismist ei näinud ta maailma liikuvat mitte klassideta ühiskonna poole, vaid arvas, et tulevikus moodustavad juhtiva klassi ärimehed, kes tänu oma asjatundlikkusele ettevõtteid ka päriselt juhivad (Parry 2005:50-52). Kuigi Burnhami nägemus on tänapäeval reaalsem kui marksistlikud ennustused, ei tasu siiski vähemalt arenenud demokraatiaga riikides erasektori juhtide rolli üle tähtsustada, kuna sellistes riikides on poliitiline võim suuremal määral siiski rahvasaadikutel.

Samal ajal on olemas aga veelgi laiemaid eliidi määratlusi. Nii on Anton Steen oma Balti eliitide uuringusse kaasanud juhte väga mitmetelt elualadelt, alustades parlamendist ja lõpetades intellektuaalidega, arvestades selle hulka ka bürokraadid, riigi- ja eraettevõtted, poliitilised organisatsioonid, õigussüsteemi ja kohaliku omavalitsuse. (Steen 1997:266). Siinkohal võib tuua paralleeli Millsi eliidi kontseptsiooniga, mille järgi kuuluvad eliiti kõik strateegiliselt olulistes valdkondades juhtivaid positsioone hoidvad inimesed, sealhulgas sõjavägi, suurettevõtted ja poliitikate täidesaatjad (Parry 2005:52), kuigi antud nägemus on siiski veidi piiratum, hõlmates vaid kõrgematel kohtadel olevaid isikuid. Ilmselt ei kuuluks Millsi mõistes strateegiliste valdkondade alla kohaliku omavalitsuse esindajad, igasugused bürokraadid ega ka intellektuaalid. Sellegipoolest võib näha Steeni eliidi käsitluses katset haarata valimisse kõik, kes mingil viisil poliitilisi otsuseid mõjutada võiksid, kuigi ka selline määratlus ei ole sarnaselt eelnevatele üldiselt tunnustatud.

Eliidi uurimine

Nagu eelnevast arutlusest üsna hästi ilmneb, siis eliidi mõiste ei ole kaugeltki üheselt mõistetav ja paljud autorid on selle teema raames käsitlenud tihti väga erinevaid inimkooslusi. Samas on selle defineerimine iga teoreetilise lähenemise puhul vajalik ja empiirilise analüüsi puhul lausa vältimatu, mistõttu võib seda üheks eliidiuuringute suurimaks probleemiks pidada. Eliidi hulka peaksid kuuluma need isikud, kellel on reaalne võimekus otsustusprotsesse kujundada, aga nagu varem mainitud, siis ka selle küsimuse osas on väga erinevaid arusaamu. Ilmselt on sellise vastuolu peamiseks põhjuseks asjaolu, et erinevates ühiskondades on ka tegelik võim väga erisuguste inimgruppide käes. Lisaks riikidele, kus toimib demokraatia ja otsustajateks on rahva poolt valitud saadikud, leidub ka maid, kus riiki juhivad ehk isegi paralleelselt teistsugused jõud. See jõud võib tuleneda (1) rahalistest vahenditest, millisel juhul valitsevad oligarhid, (2) vägivallamonopolist, mis tagab võimu sõjaväele või (3) traditsioonist, mille tulemusena on võim monarhidel ja mõningatel juhtudel ka religioossetel juhtidel. Mõnikord võivad ka kõik nimetatud kategooriad olulised olla (Daloz 2003:42). Samas ei ole isegi laialdaselt tunnustatud demokraatiaga riikides kogu võim igal ajahetkel ainult rahvasaadikutel. Eriti hästi ilmneb see Ameerika Ühendriikide ja Euroopa poliitiliste süsteemide võrdlemisel. Kui esimesel juhul on eliidiuuringud keskendunud peamiselt seadusandjatele, siis viimase traditsiooni järgi on märkimisväärne roll erakonnapoliitikal (Borchert 2003:5) ja olulised on seega ka isikud, kes ei pruugi esinduskogus üldse olla.

Seetõttu on eliidi uurimisel ja niisiis ka määratlemisel keeruline alahinnata konteksti tundmise olulisust. Selleks et ühiskonnas eliite eristada, on vaja teada, kellel on seal ühiskonnas reaalne võim. Selline arutluskäik viitab kvantitatiivsele lähenemisele, kui mitte isegi juhtumiuuringule ja tabav näide taolisest lähenemisest on Jean-Pascal Dalozi (2003; 2006) põhjalikud ja nö. tihedad kirjeldused erinevate riikide eliitidest. Samal ajal näitlikustavad need väga ehedalt aga ka seda, kui lihtne on jõuda eliidi uurimisest lihtsalt antropoloogilisse kirjeldamisse, mille tulemusteel pole kuigi palju pistmist poliitika ega poliitiliste protsessidega. Seega on eliidi uurimisel kindlasti tähtis tunda tegelikku võimujaotust erinevates riikides, ent mitme empiirilise uuringu (Best 2007; Lengyel, Göncz 2009; Steen 1997) põhjal paistab, et eliitide uurimisel on siiski selgemad tulemused andnud kvantitatiivne meetod. Kontekst on oluline ka seetõttu, et nagu jällegi empiirilised uurimused (Lengyel, Göncs 2009:1074; Steen 1997:266-272) on näidanud, siis vähemalt eliitide arvamuste puhul kipuvad erinevused suuremad olema pigem erinevate eliiditüüpide kui riikide lõikes ja seega on äärmiselt oluline, millised eliiditüübid uurimusse kaasata.

Kuna eliidiuuringud keskenduvad enamasti eliitide hoiakute hindamisele, siis on ka see üks olulisimaid kitsaskohti sellistes uuringutes. Hoiakute ja seisukohtade välja selgitamisega üritatakse hinnata käitumist, ent need ei pruugi alati omavahel otseselt seotud olla. Eriti ilmekalt tuleb see esile eliitide puhul, kuna nende valikuid piiravad tihti mitmed poliitilised tegurid, mistõttu ei saa nad alati teha selliseid otsuseid, mis oleksid kooskõlas nende vaadetega. Eliidi arvamuse uurimisel võib hinnata küll eraldi pragmaatilisi ja sümboolseid hoiakuid, ent ka need kalduvad omavahel seotud olema (Lengyel, Göncz 2009:1074). Antud probleemi näitlikustamiseks sobib hästi Eesti eliit. Näiteks on Eesti ja mitme teise Ida-Euroopa riigi eliidid üsna euroskeptilised (Lengyel, Göncs 2009:1063-1064), samas peetakse eestlasi ühtedeks kõige suuremateks Euroopa Liidu pooldajateks ja ka ametlikul tasandil ei ole Eestit esindavad saadikud ega ametnikud euroskeptilisusega silma paistnud, pigem vastupidi. Seega käituvad eliidid tihti eelkõige pragmaatiliselt, mitte lähtuvalt oma hoiakutest, mis aga muudab nende uurimise keerulisemaks. Lisaks sellele on eliitide ka eliitide küsitlemine ise metodoloogiliselt keeruline, kuna tegemist ei ole kindlasti ühiskonnagrupiga, kes on uurijatele lihtsasti kättesaadav. Samuti võib väita, et oma tegevusala poliitilisuse tõttu on neil tavakodanikust rohkem põhjusi küsimustele mitte päris ausalt vastata.

Sellegipoolest on eliitide uurimisel poliitikateadustes oma koht. Kuigi esimene demokraatia laine tõi mitmetes ühiskondades vähemalt idee järgi rahvahulgad riigivalitsemise juurde, siis võib väita, et võim on riikides endiselt kitsa ringi kätte koondunud ja selles kontekstis on igati asjakohane uurida ka eliidi ja masside vahelisi suhteid (Parry 2005:20). Veelgi olulisem uurimisteema on ilmselt aga see, mil määral ühiskondi juhtivad eliidid peegeldavad selle ühiskonna huve ja hoiakuid. Ka tõeliselt demokraatlikes riikides ei saa rahvasaadikud lähtuda ainult valijate huvidest, vaid peavad valimisvõitluse tingimustes käituma strateegiliselt ja parlamentaarse eliidi määrab lisaks nö. elektoraadile ka nö. selektoraat, milleks on antud juhul erakonnad (Best 2007:88). Nagu eelpool mainitud, siis ka eliidid erinevad omavahel ja seda rohkem tüüpide kui ühiskondade lõikes. Näiteks on uuritud (Steen 1997), millised on erinevat tüüpi eliitide hoiakud erinevatel poliitilistel teemadel ja see aitab teatud määral seletada ka riikide poliitikaid. Samuti võimaldab teha seda erinevate riikide eliitide hoiakute omavahel võrdlemine (Lengyel, Göncz 2009). On ka analüüsitud, millest on põhjustatud suurustamine (ostentation) eliitide hulgas ja selle nähtuse varieeruvus ühiskondades (Daloz 2003). Seega mängib eliit igas ühiskonnas olulist rolli poliitiliste protsesside kujunemises ja kindlasti ei saa öelda, et seda pole mõtet uurida.

Viimasest näidetest ilmneb, et eliiti ja selle hoiakuid on käsitletud nii sõltumatu kui ka sõltuva muutujana. Ühest küljest kujunevad eliidid mingis ühiskonnas valitseva institutsionaalses kontekstis, ent teisalt loovad need ise seda konteksti ja seega võib hüpoteesipäraselt väita, et kui eliiti põhjustavad poliitilised traditsioonid, siis eliit ise põhjustab poliitilisi muutusi (Borchert 2003:12-14). Neist esimese seose uurimisele ei pea kindlasti lähenema juhtumiuuringu ja rajasõltuvuse teooria abil, pakkudes sealjuures lihtsalt ajaloolisi seletusi nagu võis täheldada Dalozi suurustuse analüüsimise puhul, vaid eliite mõjutavaid tegureid saab käsitleda ka kvalitatiivselt. Näiteks on Heinrich Best (2007) kvantitatiivsete meetoditega vaadelnud, mil viisil kujundavad muutused parteisüsteemis eliitide pääsemist esinduskogudesse. Teisalt võib eliite käsitleda ka sõltuva muutujana ja sellise lähenemise järgi on näiteks Steen (1997) hinnanud erinevat tüüpi eliidi hoiakute mõju riikide poliitikatele. Nii on poliitikateaduste kontekstis asjakohased mõlemad käsitlused.

Eliidi toimimine ja demokraatlikkus

Eliidi tekkimine igas vähegi arenenud ühiskonnas on paratamatu. Ka riikides, kus protseduuriliselt on võim rahvahulkadel, kehtib ikkagi esindusdemokraatia ja vahetult teeb poliitilisi otsuseid rahvasaadikutest eliit. Aegamööda see eliit professionaliseerub ja selle tulemuseks on poliitiline klass ehk mingi grupp inimesi, kes on elukutselt poliitikud ja teenivad sellega elatist (Borchert 2003:6-7). Selline nähtus ei pruugi ühiskonna toimimise ega esindatuse seisukohast tingimata negatiivne olla. Isegi kõrgelt arenenud poliitilise kultuuriga riikides ei ole kodanike osalus nii kõrge kui saaks ja Gabriel Almondi ning Sidney Verba järgi tagab demokraatia stabiilsuse eelkõige optimaalne tasakaal kodanike osaluse ja eliidi reageerimise vahel (Lijphart 1980:50). Seetõttu on demokraatlikes riikides poliitiline eliit teatud mõttes kanaliks rahva huvide ja eelistuste muutmisel poliitikateks ja poliitilisteks otsusteks ning ilma eliidita ei saaks kaasajal demokraatia toimida. Küll aga ei kehti see riigikordade puhul, kus ei järgita demokraatia protseduurilisi reegleid. Sellisel juhul on eliidil võimalik rahva arvamuste ja meelsusega manipuleerida või halvemal juhul kujundada vabalt valimistulemusi, mistõttu eliit teostab võimu peamiselt isiklikest huvidest lähtuvalt. Kaasaegsetes riikides ei saa demokraatia niisiis toimida eliidita, küll aga võib eliit valitseda ilma demokraatiata.

See ei tähenda aga, et poliitiline klass on staatiline ja poliitilise eliidi moodustavad igal ajahetkel samad isikud. Klassikalisest eliiditeooriast võib leida mitmeid teoreetilisi seletusi ja kirjeldusi eliitide vahetumise kohta, millest kõige omapärasem on ilmselt Pareto põhjendus, mille järgi eliitide ringlus toimub vastavalt sellele, kas riik vajab parajasti selle etteotsa emarebaseid või isalõvisid (Parry 2005:47-48). Selliste teooriate ühine seisukoht kipub üldiselt olema, et eliidid vahetuvad mingisuguste ühiskondlike muutuste tagajärjel. Sellele viitab ka näiteks Besti (2007) empiiriline uuring, mis lubab oletada, et poliitiline eliit muutub sotsiaalset protsesside, aga ka suuremate ajalooliste sündmuste tulemusel (Best 2007:108). Eliite ei tohiks vastandada ainult rahvale, vaid antud kontekstis on veelgi olulisemad eliitide omavahelised suhted. Eliitide endi vahel toimub pidev võimuvõitlus ja selle tulemusel pääsevad esile kõige sobilikumad, kelleks demokraatia tingimustes on need, kes kõige paremini rahva eelistusi esindavad. Nii on ühiskondlike protsesse peegeldav eliitide vahetumine või vähemalt selline võimalus samuti üks olulisi demokraatia eeldusi.

Milline eliit neis võistluslikes tingimustes peale jääb, sõltub sellest, millised on need eliidi tunnused, mida ühiskondlik korraldus parajasti soosib. Mosca eliiditeooriast lähtudes (Parry 2005:37) saavutab eliit oma positsiooni tänu mingitele omadustele, mida ühiskond kas tegelikult või näiliselt vajab. Seega võib eliidi positsioon tuleneda nii ligipääsust teatud ressurssidele kui ka isikuomadustest ja viimane on eriti omane rahvasaadikutele. Nimetatud ressurssideks võivad olla näiteks rahalised vahendid, jõud või staatus, ent paljudes ühiskondades eristub eliit selgelt lisaks ka väliste tunnuste poolest. Need tunnused võib jagada Dalozi järgi (2006:176) viieks: (1) huvi esemeliste väärtuste vastu, (2) tseremoniaalsus, (3) kombekus, (4) kaaskond ja (5) füüsiline välimus. Selliste omaduste põhjal eristumine on aga enamasti omane ühiskondadele, kus valitseb ebavõrdsus ja eliit ei moodustu rahvasaadikutest (Daloz 2003:40), kuna vähemalt Euroopa kultuuriruumis eeldab esinduskokku valituks osutumine teatud solidaarsust valijaskonnaga. Seega vaadates eliidi tunnuseid jällegi demokraatia kontekstis, siis on olulised eelkõige eliidi isikuomadused, muudel juhtudel pigem teistsugused ressursid ja väline eristumine massist.

Eliidi kujunemine on paratamatu igas suuremas inimkoosluses, rääkimata siis ühiskondadest. Igas ühiskonnas on eliit aga nii oma võimu iseloomu kui ka tunnuste poolest erinev. Osalt ka seetõttu on palju arvamusi selle kohta, millised isikud eliidi mõiste alla kuuluvad. Demokraatlikus tähenduses peaksid need olema rahvasaadikud esinduskogudes, kuid ka sellisel juhul on oma mõju teistel poliitilistel ja majanduslikel jõududel. On aga ka riike, kus võim on koondunud hoopis peamiselt raha, jõu või traditsiooni alusel ja seega on eliitide uurimisel äärmise tähtsusega konteksti tundmine, ent arvestada tuleb ka mitmete küsitlusuuringute probleemidega, mis eliidiuuringutes ilmsiks tulevad. Kindlasti ei tohiks eliiti käsitleda läbinisti negatiivse nähtusena, mis ajas muutumatuna püsib. Esindusdemokraatias on eliidi olemasolu vajalik ja selle võim alati vaidlustatud, küll aga ei kehti sama teistsuguste riigikordade kohta. Igas ühiskonnas valitseb selline eliit, mis kõige paremini selle vajadusi rahuldab, mistõttu paljastavad eliidi omadused nii mõndagi ühiskonna kohta, kus see valitseb. Igal juhul on poliitikateadustes eliidi uurimine hoolimata selle mitmetähenduslikkusest paljude poliitiliste nähtuste ja protsesside käsitlemisel aga möödapääsmatu.

Viited

  1. Best, Heinrich. “New challenges, new elites? Changes in the recruitment and career patterns of European representative elites.” Comparative Sociology (2007) 6.1/2. 85-113.
  2. Borchert, Jens. “Professional Politicians: Towards a Comparative Perspective”. Borchert, Jens; Zeiss, Jürgen. The political class in advanced democracies (2003). Oxford University Press. 1-25.
  3. Daloz, Jean-Pascal. “Political elites and conspicuous modesty: Norway, Sweden, Finland in comparative perspective.” Comparative social research (2006) 23. 171-210.
  4. Daloz, Jean-Pascal. “Ostentation in Comparative Perspective. Culture and Elite Legitimation”. Engelstad, Fredrik. Comparative Studies of Culture and Power (2003). Emerald Group Publishing. 29-62.
  5. Lengyel, György; Göncz, Borbála. “Elites’ pragmatic and symbolic views about European integration.” Europe-Asia Studies (2009) 61.6. 1059-1077.
  6. Lijphart, Arend. „The Structure of Inferece“. Gabriel Abraham Almond, Sidney Verba. The Civic culture revisited: an analytic study (1980). Little Brown. 37-56.
  7. Parry, Geirant. Political Elites (2005). ECPR Press.
  8. Steen, Anton. “Values, Ideologies and Policy Priorities”. Steen, Anton. Between past and future: elites, democracy and the state in post-communist countries: a comparison of Estonia, Latvia and Lithuania (1997). Ashgate Publishing. 263-322.
  9. Verba, Sidney. “Would the dream of political equality turn out to be a nightmare?” Perspective on Politics (2003) 1.04. 663-679.