Kaasajal on kujunenud üsna üldiseks arusaamaks, et ainus põhjendatud ja õiglane riigikord on demokraatia. Ka need riigid, mis reaalsuses sellise korralduse suhtes hoopis teise äärmusesse kuuluvad, üritavad väliselt enda valitsust õigustada kodanike huvide eest seismisega. Kuigi pole sugugi ühest seisukohta selles osas, millised on demokraatliku riigi tunnused, siis isegi kõige häälekamad demokraatia eest seisjad usuvad enamasti, et see tähendab olukorda, kus kodanikel on võimalik endale vabalt valitsejad valida. Selline arusaam on minu arvates aga üsna kaugel sellest, mis demokraatia tegelikult oli, on või olema peaks.

Tõsi küll, kui mõista demokraatiat rahva võimuna, siis siinkohal eritilist vastuolu ei ole. Täites minimaalseid demokraatia protseduurilisi reegleid (Dahl 2005:188 mõistes), kuulub võim riigis tõesti kodanikele. Kui kodanikud moodustavad riigi elanikest piisavalt suure osa, saavad vabalt koguneda ja arutleda ning vabadel ja õiglastel valimistel endale esindajad valida, siis ei saa ükski teine jõud nende üle domineerida. Küll aga sellisel juhul kodanikud ei valitse ja see on minu arvates nende huvide objektiivseks esindamiseks hädavajalik. Osalusdemokraatia ei ole seega kõigest asi iseeneses, vaid osalemine on demokraatia loomuomaseks tunnuseks, kuivõrd demokraatia mõiste tähendab juba tõlkes rahva valitsemist. Enamasti käsitletakse kodanike otsest osalemist valitsemises kõigest demokraatia kvaliteedi näitajana, mitte selle defineeriva omadusena. Samas tähendab demokraatia ajalooliselt just kodanike valitsemist. Tihti viidatakse kaasaegse demokraatia traditsiooni algusele Vanas-Kreekas, ent seal tähendas demokraatia midagi hoopis muud kui tänapäevases kontekstis esindusdemokraatia. Veel mõned sajandid tagasi nimetati sellist riigikorda tagasihoidlikult, ent asjakohaselt vabariikluseks (Przeworski 2010:4), kuid tänapäevases poliitilises retoorikas on esindusdemokraatia muutunud igal pool demokraatia sünonüümiks. Kuigi kodanikel on tavaliselt ka teisi võimalusi valitsemisest osa võtta, siis enamasti nähakse demokraatlikus riigis nende peamise ülesandena ikkagi kord mitme aasta jooksul endale esindajate valimist ja sellega peaks kodanike osalemine ka piirduma. Selline korraldus on aga olemuslikult vastuolus demokraatia põhiideega, milleks on kodanike osalemine riigi valitsemises. Sellise olukorra kujunemisel on mitu põhjust ja esindusdemokraatia pooldajatel üsna mitu argumenti vabariikluse kaitseks.

Kodanike huvid vajavad korrastamist

Võib-olla kõige tõsiseltvõetavam seisukoht esindusdemokraatia kasulikkuse kohta on selle funktsionaalne aspekt: kui kodanikke esindavad valitsemises rahvasaadikud, siis on tundvalt lihtsam määratleda esimeste huve. Sellise loogika järgi on esindajad vajalikud, kuna nad toimivad omamoodi asjatundliku sõelana, selgitades ja defineerides kodanike tõelise tahte (Pitikin 2003:339), milleks arvukas kodanikkond võimeline ei ole. Sellise nägemuse keskmes on valimisvõitlus, mis selgitab, kes kõige paremini kodanike huve esindab ja konkreetsete küsimuste otsustamine peaks jääma juba rahvasaadikute pädevusse. Huvide selgitamine toimib seega omamoodi turukonkurentsi põhimõttel, suuresti samamoodi nagu majanduses.

Tegelikult on sellisel turukonkurentsi loogikal mitmeid puudusi. Ka valimisuuringutes, kus sellist lähenemist laialdaselt kasutatakse, on jõutud arusaamiseni, et nii lihtsalt valimisvõitlus siiski ei toimi. Kõige sisulisem probleem tuleneb asjaolust, et valikud on sellisel „poliitilisel turul“ üsna piiratud. Kodanikul on võimalik leida endale kõige sobivam erakond, valimisliit või paremal juhul kandidaat, ent enamasti tuleb tal siiski teha kompromiss ja valida terve komplekt. See aga ei pruugi kõigis küsimustes täielikult tema huvidega kattuda ja nii läheb tihti märkimisväärne osa kodaniku eelistustest valimistel lihtsalt kaduma. Eriti selgelt tuleb see puudus esile majoritaarse valimissüsteemi puhul, kus täiesti erinevaid valikuid on põhimõtteliselt kaks. Ei ole vaja just väga keerulist empiirilist analüüsi näitamaks, et sellise korralduse puhul on kodanikud enamasti vähem osalusest huvitatud ja esinduskogu ei ole sugugi esinduslik. Paljud vähem kaalukad küsimused ei pruugi olla üldse esindatud ja nii süveneb enamuse türannia probleem. Sarnaselt ei saa valimisvõitluse kontekstis kodanikud valida ka enda jaoks kõige sobivamat valikut (kui ta sellest üldse teadlik on), kuna võimalikud variandid on talle ette antud (Przeworski 2010:14). Lisaks sellele tuleb arvestada tõsiasjaga, et konkurentsi tingimustes käitutakse strateegiliselt ja kodanikul ei ole mingit garantiid, et tema valitud esindaja tõesti lubatud huvide eest seisab. Nii seavad valimised kodanike valikutele piirid ja ei ole sugugi kindel, et rahvasaadikud ka päriselt kodanike huvisid esindavad.

Kodanikud ei saa ega peagi valitsema

Selliselt arutledes võib jõuda küsimuseni, kas on üldse vajalik, et valitsetakse kodanike huvidest lähtuvalt. Ilmselt kõige levinuma seisukoha järgi, mis esindusdemokraatiat õigustab, ei olegi otsedemokraatia puhtalt praktilistel põhjustel võimalik ja ka mitte vajalik. Joseph Schumpeteri (2002) arvates pole kodanikud võimelised oma erimeelsusi lahendama ja ei ole olemas ka mingisugust ühist või üldist huvi, mille nad omavahel välja selgitada võiksid. Seega piirdub kodanike pädevus ainult endale esindajate valimisega ja tegelikud otsused peaksid jääma viimaste teha. Selline korraldus on Schumpeteri arvates igati õiglane ja legitiimne. Kõigil kodanikel ei ole puhtalt füüsiliselt võimalik valitseda ja isegi kui oleks, siis ei parandaks see kuidagi otsuste kvaliteeti ega õiguspärasust.

Ka sellisel seisukohal on puudusi, kuigi otsedemokraatia saavutamine pole tõesti lihtne. Ainus juhtum, kus selline korraldus riigi tasandil seni toiminud on, oli Vana-Kreekas, kuid seal sai see võimalikuks vaid tänu sellele, et kodanikkond oli äärmiselt eksklusiivne ja seega ei olnud tegelikult täidetud ka eelpool mainitud demokraatia protseduurireeglid. Küll aga usun ma, et kui mitte kaasajal, siis tulevikus on otsedemokraatia võimalik ka sellisel kujul, mis kaasab valitsemisse suurema osa elanikkonnast. Suhteliselt ilmekas näide selle kohta on Šveitsi riik, kus rahvahääletused on tavapärane nähtus ja kodanikud osalevad seega otseselt valitsemises ning seda tunduvalt sagedamini kui kord mitme aasta jooksul. Kuigi selline osalus on piiratud referendumitega, on see siiski samm edasi olukorrast, kus kodanikud valivad endale vaid esindajad. Tihti heidetakse referendumite korraldamise mõttekusele ette asjaolu, et see on küllaltki kulukas. Rahvahääletuste traditsioonilisel kujul on see tõesti nii, ent see ei kehti virtuaalse hääletamise kohta. Kuigi praegu ei ole mitmel põhjusel võimalik korraldada hääletusi vaid virtuaalselt, ei pruugi see tulevikus sugugi nii olla. Loomulikult ei pruugi referendum olla see konkreetne formaat, milles otsedemokraatia toimib, ent sellisel juhul oleks riigivalitsemine kindlasti tunduvalt legitiimsem kui see rahvasaadikute vahendusel on. Selle põhjused on välja toodud eelpool. Lisaks pole alust väitel, et rahvasaadikud suudavad teha paremaid otsuseid ja on üldse kompetentsemad kui kodanikud, kuna ka täiesti demokraatlikud valimised ei garanteeri, et riigi etteotsa pääsevad parimad. Ei pea palju pingutama, saamaks aru, et esindusdemokraatias valitsevad need, kes on populaarsed ja mitte tingimata selleks kõige sobivamad. Igatahes mingil kujul on otsedemokraatia ilmselt siiski võimalik ja kindlasti muudaks selline korraldus valitsemist vahetumaks ja seega legitiimsemaks.

Kodanikud ei soovi valitseda

Juba pool sajandit tagasi jõudsid poliitikauurijad tõdemusi, et hoolimata laialdasest valimisõigusest ja võimalustest valitsemises osaleda ei ole suur osa kodanikest sellest tegelikult huvitatud. Isegi kõige eeskujulikemates demokraatiates täheldati, et kodanikud võiksid olla tunduvalt aktiivsemad kui nad tegelikult on ja sellistes süsteemides eksisteerib pigem mingisugune tasakaal kodanike ja nende esindajate osaluse vahel (Lijphart 1980:50). Seetõttu on lausa vajalik, et riigi eesotsas oleksid rahvasaadikud, kes kodanike eest valitsemise enda kanda võtavad. Nii kaua, kui riik toimib kodaniku jaoks rahuldavalt, ei ole tal huvi oma igapäevatoimetuste arvelt valitsemises osaleda ja ta loovutab selle ülesande hea meelega kellelegi teisele.

On arusaadav, et suur osa kodanikkonnast ei peagi valitsemisest osa võtmist oluliseks ja seda kinnitab ka tõsiasi, et isegi konsolideerunud demokraatiates ei küündi valimisosalus enamasti saja protsendi lähedalegi, juhul kui hääletamine kohustuslik pole. See aga ei pea tingimata nii olema. Kui kodanikele on tagatud demokraatlikud poliitilised õigused, siis tekitavad nende huvipuudust osalemise vastu peamiselt rahaline kitsikus ja teadmiste vähesus. Majanduslik ebavõrdsus on demokraatia ja osaluse jaoks üks olulisimaid probleeme. Samuti osalevad poliitiliste protsessides peamiselt kõrgemalt haritud ja seega ilmselt kompetentsemad kodanikud, mis ei pruugi tingimata halb olla (Verba 2002:668-69). Need kaks takistust ei ole aga ületamatud ja sellele väitele annab aluse moderniseerumisteooria. Kui inimesed suudavad rahuldada oma põhivajadused, siis hakkavad nad üha enam tähelepanu pöörama kõrgemal tasemel vajadustele. Selle loogika järgi soovivad inimesed pärast majandusliku kindlustatuseni jõudmist ja turvatunde saavutamist pühenduda üha enam eneseteostusele, mida ka riigi valitsemises osalemine on. Selle tulemusel paraneb ka kodanike kompetentsus. Kui suurem osa kodanikest saavutavad sellises arengus teatud taseme, ei ole otsedemokraatia mitte ainult võimalik, vaid ka möödapääsmatu. Kuigi sellise olukorrani jõudmine võib võtta palju inimpõlvi, viitavad senised demokraatia arengud siiski liikumisele kodanike üha suurema kaasatuse suunas.

Kuigi kaasajal võib esindusdemokraatia olla tõesti kõige optimaalsem lahendus riigivalitsemise korraldamiseks, ei tohiks mõelda, et see ongi demokraatia arengu lõpp. Demokraatia platonlikus mõttes ideaal on hoopiski kodanike valitsemine ehk teisisõnu otsedemokraatia, mis ei ole veel kusagil maailmas reaalsus. Sajand tagasi ei usutud, et suurem osa riigi elanikkonnast on võimeline endale üldse esindajaid valima ja ehk tõesti ei olnudki. Kõigele lisaks oli see puhtalt tehniliselt keerukas. Tänapäeval on see aga tavapärane. Seetõttu ei ole ühtki põhjust, miks saja aasta pärast ei võiks otsedemokraatia olla normiks.

Viited

  1. Dahl, Robert A. “What Political Institutions Does Large‐Scale Democracy Require?” Political Science Quarterly (2005) 120.2. 187-197.
  2. Lijphart, Arend. „The Structure of Inferece“. Gabriel Abraham Almond, Sidney Verba. The Civic culture revisited: an analytic study (1980). Little Brown. 37-56.
  3. Pitkin, Hanna Fenichel. “Representation and Democracy: An Uneasy Alliance.” Scandinavian Political Studies (2004) 27.3. 335-342.
  4. Przeworski, Adam. Democracy and the limits of self-government (2010). Cambridge University Press.
  5. Schumpeter, Joseph A. „Kaks Demokraatiakontseptsiooni“. Lipping, Jüri. Kaasaegne poliitiline filosoofia (2002). EYS Veljesto Kirjastus. 63-98.
  6. Verba, Sidney. “Would the dream of political equality turn out to be a nightmare?” Perspective on Politics (2003) 1.04. 663-679.