Kõige tavapärasemas tähenduses viitab kodakondsuse mõiste enamasti teatud staatusele. Kaasaegses ratsionaalses ja õiguslikus maailmas on kodakondsus eelkõige formaalne seisund ja igapäevases asjaajamises seotud küsimusega, kas indiviid omab mingi riigi passi või mitte. Kodakondsus kui staatus on omamoodi privileeg, millele on õigus konkreetsetel isikutel ja mis omakorda omistab selle kandjale hulga teatud õigusi (Stewart 1995:71). Selline kodakondsus põhineb olulisel määral liikmelisusel (Tambini 2001:197). On aga iseasi, kellel peaks kodakondsusele õigus olema ja kas sellega kaasnevad muuhulgas ka kohustused. Need paar küsimust on ainult väike osa vastuoludest, mis iseloomustavad kodakondsusega seotud vaidlusi ja peegeldavad ilmekalt ka kirjeldatud tavapärase arusaama äärmist piiratust. Kodakondsuse m kuulub kahtlemata vaidlustatud mõistete hulka. Selle idee olulisust ei ole eriti poliitilise sotsioloogia kontekstis keeruline mõista: kodakondsus on ühenduslüli üksikisiku ja riigi vahel. Eelnevalt mainitud formaalses tähenduses võib kodakondsust pidada õiguslikuks suhteks nende kahe osapoole vahel ja sellisena ongi see riigi liikmelisus ja õigused, mis pärinevad vastavalt riigilt (Delanty 1997:285). Tegelikult võib kodakondsust käsitleda aga ka millegi palju enamana, kuna lisaks üksikisiku ja riigi vahelisele suhtele ühendab see indiviidi ka kollektiiviga (Bhabha 1999:12) ja viitab seega ühiskonna liikmelisusele (Marshall 2009[1950]:149). Kodakondsus määrab niisiis, kuidas mõista ühelt poolt indiviidi, teisalt aga riigi ja ühiskonna omavahelist suhestumist ning sellel teemal on väga mitmeid erinevaid tahke.

Käesoleva töö eesmärk ongi anda ülevaade kodakondsuse temaatika mitmekesisusest ja erinevatest lähenemistest. Esmalt leiab käsitlemist kodakondsuse kujunemine. Sellele järgneb paljude antud teemaliste arutelude keskmes oleva Thomas H. Marshalli lähenemise tutvustus, misjärel uuritakse praeguse kodakondsuse kitsaskohti. Pärast seda tulevad vaatluse alla erinevad kaasaegsemad arusaamad ning töö lõppeb vähemuste küsimusega kodakondsuse kontekstis.

Kodakondsuse ajalooline kujunemine

Etümoloogiliselt on nii kodaniku kui ka kodakondsuse mõisted seotud sõnaga „linn“ ja taolist seost võib vaadelda ka ajaloolises mõttes (Turner 1990:203). Sellisena saab kodakondsust seostada üsna otseselt antiikaja linnriikidega, kus sugugi iga linna elanik ei olnud kodanik, vaid ainult see osa elanikkonnast, kellel oli õigus riigivalitsemises osaleda (King, Waldron 1988:425). Osalus oli antud kontekstis äärmiselt oluline, kuna see polnud mitte ainult õigus, vaid ka mingil määral kohustus. Linna ja kodakondsuse suhted olid ehk olulisemadki keskaja tingimustes. Linnas elamine tähendas mitmeid õigusi ja vabadusi, mis olid omistatud kodanikele ja linna pääsemine ning seal mõnda aega enda varjamine tähendas ka väljaspool linna elavatele isikutele selle staatuse välja teenimist. Väljaspool linnamüüre elavad inimesed olid ka väljaspool kodakondsust ja ei omanud kodanike privileege (Turner 1990:203). Nii oli ehk antiikaja kontekstis kodakondsuse keskmes kodaniku osaluse kohustus, keskajal aga pigem sellega kaasnevad vabadused.

Selles suunas arenes kodakondsus ka varajasel uusajal, mida ilmestab hästi üsna palju käsitletud Marshalli nägemus kodakondsusega seotud õiguste laienemisest Suurbritannia kontekstis (Delanty 1997:289; King, Waldron 1988:419-22; Turner 1990:191-2). Kõigepealt, 18. sajandil omistati kodanikele õigusriigi loomise tulemusena tsiviilõigused. Järgneval sajandil lisandusid neile peamiselt valimistega seoses poliitilised õigused, mille laienemine jätkus veel ka möödunud aastasajal. Viimati nimetatud perioodil ilmusid heaoluriigi leviku tõttu ka sotsiaalsed õigused. Kodakondsusest kaasaegses mõistes on võimalik rääkida aga alles üle-eelmisest sajandist alates, kuivõrd selle tekkimine tulenes nii vajadustest, aga ka võimalustest, mida vastavalt nägi ette ja pakkus Euroopa moderniseerumine (Tambini 2001:196). Nii bürokraatlikud kui ka muud infrastruktuurid võimaldasid ühest küljest riigil hoida silma peal oma alamatel, teisalt kodanikel nautida mitmeid hüvesid. Kuigi ehk just osalus saab olema tulevikus uus kanal, mille kaudu kodakondsuseni jõutakse (Turner 2001:198), võib siiani kodakondsuse ajaloolises arengus täheldada tendentsi kohustuste vähenemise ja vabaduste kasvamise suunas.

Marshalli kodakondsuse käsitlus

Kõige põhjapanevamaks lähenemiseks kodakondsusele võib pidada Marshalli eelpool põgusalt kirjeldatud käsitlust kolmest kodakondsuse elemendist (Marshall 2009[1950]:148-9). Esimesena ilmunud tsiviilõigused olid vajalikud üksikisiku vabaduste kindlustamiseks juriidilises mõttes, sh ka kõne-, arvamus- ja omandivabaduste juurutamiseks. Lisaks neile oli märkimisväärne ka tsiviilõiguste majanduslik külg: see oli kooskõlas tolleaegsete suundumustega kehtestada mingil määral võimalused vaba turu toimimiseks ja ettevõtluseks (Kind, Waldron 1988:421). Pärinedes õigusriigist, oli tsiviilõiguse toimimise aluseks kohtusüsteem. Järgmisena ilmunud poliitiline element tähendas õigust teostada poliitilist võimu nii esinduskogu valides kui ka sinna kandideerides, kuigi isegi paljudesse demokraatiatesse jõudsid need õigused alles pärast möödunud sajandi keskpaika. Marshalli järgi olid poliitiliste õiguste kandvaks institutsiooniks parlament ja kohalikud valitsusasutused. Viimasena kodakondsusele lisandunud sotsiaalsed õigused olid heaoluriigi tagajärg, kuivõrd riigi kohustuste hulka lisandus ka vajadus kindlustada oma kodanike sotsiaalne turvalisus (Turner 1990:191-2), mida toetasid peamiselt haridus- ja sotsiaalsüsteem. Kaasaegsemas käsitluses võiks neile elementidele lisada ehk ka neljanda: õiguse identiteedile. Ühest küljest on riigi oluliseks rolliks muutunud rahvusliku identiteedi kinnistamine ja rahvuse säilitamine näiteks sotsiaalsete hüvede kaudu, teisalt üritavad riigid ühiskondade mitmekultuurilisuse tingimustes erinevusi ja nii ka erinevaid identiteete säilitada.

Mõnevõrra kummaliseks võib Marshalli kolmest elemendist pidada sotsiaalseid õigusi. Selle kategooria lisamine kodakondsuse mõiste alla on ilmselt seotud asjaoluga, et Marshalli arvates on kodakondsuse keskpunktis olnud alati võrdsuse põhimõte (Marshall 2009[1950]:150). Kapitalismi tingimustes on keeruline saavutada võrdsust kõigest tsiviil- ja poliitiliste vabaduste abil, mis tagavad küll õigusliku ja poliitilise võrdsuse, et loovad seeläbi majanduslikku ebavõrdsust. Sellest tulenevalt võib rääkida poolitatud ühiskonnast (hyphenated society), milles on pidev vastuolu ühest küljest kapitalismi poolt loodava puuduse ja teisalt kodakondsuse eesmärgiks oleva solidaarsuse vahel (Tuner 2001:190). Sotsiaalsed õigused on seega omamoodi kodakondsuse loogiline areng kõrgema võrdsuse suunas.

Marshalli käsitluse ja praeguse kodakondsuse väljakutsed

Marshalli kodakondsuse käsitlust on mitmest küljest kritiseeritud. Anthony Giddens on Marshallile ette heitnud evolutsioonilist lähenemist kodakondsuse tekkimisele, mis ei võta kuigi hästi arvesse laiemat konteksti ja näeb kodakondsust seega liialt homogeensena (Turner 1990:192). Marshalli arvates olid kõige olulisemad sotsiaalsed lõhed ja kodakondsus põhines pigem õigusel kui kohusustel, samuti ei üritanud ta leida erinevaid kodakondsuse tüüpe (Turner 2001:190-1). Liiga ühekülgseks on pidanud Marshalli lähenemist ka Michael Mann, mille põhjuseks on asjaolu, et Marshalli käsitles vaid Suubritannia konteksti ja teistsugustes ühiskondades on kodakondsuse arengud toimunud hoopis teisiti (Turner 1990:195-7). Samas ei arvestanud ka Mann mitmete oluliste teguritega, mis kodakondsuse arenguid tugevalt mõjutasid. Nii oli tema teooria puudulik, kuna ei võtnud arvesse rahvusküsimust ega religiooni, ka ei näinud Mann, et kodakondsus ei pruugi pärineda mitte ainult riigilt, vaid ilmuda ka ühiskonna-poolse nõudmise tagajärjena (Turner 1990:199). Need argumendid kritiseerivad Marshalli kodakondsust kui teatud aegumatut arusaama.

Lisaks neile etteheidetele võib Marshalli käsitlus olla aga ka lihtsalt ajale jalgu jäänud. Möödunud sajandi keskpaigas võis küll kodakondsus olla tihedalt seotud majandusega, mis seletab ka Marshalli sotsiaalsete õiguste ideed (Stewart 1995:69-70), kaasajal on see seos aga paljuski hääbunud. Mitmed tagasilöögid maailmamajanduses ja arengud majandusteoorias viimase poole sajandi jooksul on viinud parempoolsuse võidukäiguni. See on õõnestanud olulisel määral Marshalli teooria aluseks olevat heaoluriiki ja on isegi üllatav, et see neis tingimustes veel kadunud pole (King, Waldron 1988:416-7). Igatahes on see protsess aga tõsise kahtluse alla pannud sotsiaalsete õiguste sidumise kodakondsusega. Lisaks on nii majanduslikud kui ka tehnoloogilised arengud kahandanud töötamise, sõdimise ja laste saamise olulisust kodakondsuses, mis kunagi olid selle toimimise alusteks (Turner 2001:192-3, 203). Nii võis Marshalli käsitlus olla asjakohane küll ajal, mil see ilmus, ent erinevate arengute tulemusel nüüdseks lihtsalt iganenud.

See tõsiasi kehtib ka kodakondsuse kui nähtuse puhul, kuna üleilmastumine on viinud riigi rolli kahanemiseni. Ühest küljest on üha olulisemaks muutumas kohalik, teisalt aga globaalne, mistõttu riik ja sellega seotud kodakondsus on nähtustena aegumas (Turner 1990:211), mida toetab ka kodaniku ja riigi vaheliste suhete nõrgenemine (Bhabha 1999:11). Kuigi üleilmastumine on sisuliselt progressiivne, tähendab heaoluriigi kokku tõmbumine samal ajal, et sooline võrdsus selle tulemusel ei parane (Nash, Scott 2004:122-3). Globaliseerumine on aga väga lai nähtus ja Damian Tambini on välja toonud konkreetselt neli arengut, mis on kahandanud riigi ja seega ka praeguse kodakondsuse olulisust (Tambini 2001:198-200). Rahvastiku rännete tulemusel ei ole riik võimeline enam rahvuskultuuri kehtestama, samas ei ole aga ka rändav rahvastik enam sunnitud kohalikke tavasid omaks võtma. Riikide majandused on niivõrd läbi põimunud, et riigid ei ole enam suutelised oma kodanikke majanduslikult kontrollima ega neile ka mitmeid hüvesid pakkuma. Kodakondsuse kontekstis on ehk kõige olulisem aga mitmete riigiüleste institutsioonide mõjuvõimu levik. Riigid on üha enam sunnitud tunnistama näiteks inimõigusi, mis on asendamas või vähemalt õõnestamas riike kui kodanike õiguste reguleerijat (Bhabha 1999:13; Turner 1990:203). Neis tingimustes võib Marshalli kolme kodakondsuse õiguse asemel rääkida hoopis keskkondlikust, kultuurilisest ja pärismaalaste õigustest (ecological, cultural, aboriginal rights) (Turner 2001:207). Riigi tagasi tõmbumise tagajärjeks võib olla kodakondsuse senise tähenduse ja ehk ka olemuse põhjalik muutumine.

Kodakondsuse kategooriad

Kodakondsuse mõtestamisel on mitmed autorid loonud erinevaid, ent kohati ka kattuvaid liigitusi. Nagu tabelist 1 selgub, siis üldiselt võib need liigitused teatud mööndustega jaotada kolme olulisima tunnuse alusel ja poliitilises teoorias on sobilik erinevad kategooriad paigutada vasak-parem skaalale. Parempoolsus on siinkohal seotud selliste ideedega nagu vabadused, välistamine ja rahvus. Vasakpoolsus lähtub aga osalusest, kaasamisest ja kosmopoliitsusest. Kuna vasak-parem skaala ei ole ideaalne kõigi arusaamiste kategoriseerimiseks, siis võib ka antud tabelist leida näiteks vabariikliku kodakondsuse hoopis vasakult, kuna see on suunatud rohkem poliitilisele osalusele kui vabadustele. Ühest küljest vasak seotud kõrgema osalusega normatiivselt, ent samas võib ka väita, et just parempoolne liberalism pakub rohkem võimalusi osaluseks.

Tabel 1. Erinevate kodakondsuse liigituste tinglik paigutamine vasak-parem skaalale. Kursiivis on tähistatud parem-vasak skaala suhtes problemaatilised elemendid. * Kuigi Delanty ja Turneri arvates oli võimalik neid elemente mitmel viisil kombineerida, siis käesolevas raamistikus saab neid ka konkreetsemalt üksteisega siduda.

Osalus on seotud peamiselt küsimusega, mil määral kodanikud riigivalitsemises osalevad ja teisi kodakondsuse poolt pakutavaid hüvesid kasutavad. Kõige asjakohasem on siin ehk vastandus aktiivse ja passiivse kodakondsuse vahel, mis on saavutatud vastavalt pakkumisele ülalt või nõudmistele altpoolt (Turner 1990:200). Sellise jaotusega on kooskõlas ka Angus Stewarti kodakondsuse jaotus riiklikuks ja demokraatlikuks (Stewart 1995:63-5). Neist esimene on pelgalt formaalne ja juriidiline staatus, samas kui demokraatlik variant viitab aktiivsele osalusele poliitilises kogukonnas. Samamoodi võib mõista ka Gerard Delanty (1997:292) käsitlust formaalsest ja sisulisest, mille puhul esimene seisneb vaid kodaniku õigustes ja kohustustes, viimane tähendab aga aktiivsemat osalemist ja kogukonnaga identifitseerimist. Nende kahe poolega on mõneti seotud ka kodakondsuse jaotamine aktiivsuseks avalikus sfääris ja väiksemat osalust tähendav erasfäär.

Kuigi võib väita, et võimalikult paljude kodanike kaasamine viib paratamatult osaluse kahanemiseni (Delanty 1997:297), lähtub käesolev jaotus asjaolust, et kaasa arvamine võimaldab suuremal hulgal isikutel kodakondsuse poolt pakutavates tegevustes osaleda. Üsna selgelt on aga erinevaid inimesi kaasav kodakondsus seotud rohkem vasakpoolsete väärtustega, samal ajal kui parempoolsus tähendab eriti just rahvuse alusel teatud isikute välja arvamist. Kodakondsuse kaasava küljega sobib kokku ka Andrew Linklateri (1998) käsitlus riiklikust (statist), Kantilikust (Kantian) ja dialoogilisest (dialogic) lähenemisest, kuigi neid võib jagada ka riiklik-kosmopoliitne skaalal. Riiklik kodakondsus viitab siinkohal jällegi selle formaalsele küljele, Kantilik lähenemine aga teatud mõttes maailma kodakondsusele, mille keskmes on hoolitsus ja kaastunne kõigi inimeste vastu ning seega kõigi kaasamine. Dialoogiline kodakondsus läheb aga viimasest veelgi kaugemale, nähes ette teatud avaliku sfääri, mille kaudu on võimalik konflikte lahendada. Krook ja teised (2009:788) jaotavad kodakondsuse mudelid neljaks, ent nendest vaid kolm on üksteisest selgelt eristatavad. Selle jaotuse järgi on liberaalne kodakondsus individualistlik, vabariiklik üritab kaasata aga kõiki kodanike sõltumata nende eripäradest, samal ajal kui kaasühiskondliku (corporatist-consociational) mudeli keskmes on lisaks ka kõigi erinevuste tunnustamine. Selline lähenemine kattub hästi Listeri (2004:328-32) feministlikuma käsitlusega sooneutraalsest (gender-neutral), sugusid tunnustavast (gender-differentiated) ja võrdsustavast (gender-pluralist) kodakondsusest. Üsna hästi on antud mudelitega seotav ka Marshalli (2009[1950]) lähenemine kolmele kodakondsuse pakutavale õigusele. Tsiviilõigused pakkusid liberalismi aluseks olevaid vabadusi, poliitilised õigused vabariiklusele omast osalust ja sotsiaalsed õigused sisulist majanduslikku võrdsust ja sotsiaalset sidusust.

Mõned kodakondsuse käsitlused lähtuvad ka konkreetsemalt selle riiklikust ja rahvuslikust küljest. Nii saab rääkida esiteks kodanlikust (civic) ja etnilisest (ethnic), teiseks aga riiklikust ja riigiülesest kodakondsusest. Delanty (1997:291-2) järgi on kodanlik arusaam seotud õiguste ja osalusega, etniline kodakondsus aga identiteedi ja kohustustega. Sellisena võib viimast kategooriat käsitleda veelgi äärmuslikumana, kuivõrd see on väga tugevalt välja arvav ja passiivne. Laiema tähendusega on aga riikliku ja riigiülese mudeli eristamine, mis on otseselt seotud praeguse kodakondsuse kadumisega. Kui riiklik kodakondsus on seotud igas mõttes riigiga, siis riigiülese kodakondsuse puhul on õigused pigem kultuurilised ja tuletatavad inimõigustest, kohustused seotud keskkonnaga, osalus laiemalt demokraatiaga ja isegi identiteet võib olla mitmekultuuriline (Delanty 1997:301). Nii on riigiülesel kodakondsusel Tambini (2001:200-1) arvates kolm arenguvõimalust: puhtalt praktiline, mitmekultuurilisusele rõhuv ja Euroopa kodakondsus. Eriti viimase variandi kontekstis võib tekkida eluline küsimus, kas kodakondsusel on üldse sisu ilma rahvuseta. Traditsioonilise nägemuse järgi ilmselt mitte (Linklater 1998:23), küll aga juhul, kui kodakondsuse formaat ja põhimõtted jõuavad kaugemale riigikesksetest lähenemistest.

Erinevate kodakondsuse liigituste puhul võib leida olulisi kattuvusi ja tabel 2 ilmestab täpsemalt Delanty ja Turneri kategooriate selgelt ühildatavust.

Tabel 2. Kahe kodakondsuse maatriksi süntees, Delanty (1997) ja Turneri (1990) elemendid on tähistatud vastavalt rasvases ja tavalises kirjaviisis.  * Kuigi Turneri (1990:200) maatriksis esinevad need kaks elementi teistpidi, viitab nende täpsem kirjeldus, et tegemist on ilmselt veaga.

Kodakondsus ja vähemused

Nii kaasamine kui ka osalus, eriti ehk aga rahvuse mõõde ilmestavad hästi kodakondsuse rolli erinevate inimeste eristamises. Seega on oluline, kuidas kodakondsus suhestub vähemustega, mille puhul on kaks keskset küsimust: kuidas kodakondsus eristab selle kandjaid ja neid, kes asuvad sellest väljaspool ning kuidas toimivad suhted kodakonduse kandjate vahel. Esimene küsimus on kerkinud päevakorda suuresti rännete ja riigi rolli kahanemisega ning tegemist võib olla kodakondsuse mõistes ehk kõige kesksema probleemiga (Bhabha 1999:12-3). Siinkohal võib olulisimate vähemustena põliselanike kõrval mainida sisserändajaid. Viimaste hulga kasvamine on rahvuse ja kultuuri tõstatanud kodakondsuses veelgi tähtsamale kohale, kuivõrd immigrantidele kodakondsuse andmine tähendaks selle taandamist puhtalt formaalsuseks (Delanty 1997:288). Küsimus kodakondsuse kandjate vaheliste suhete kohta puudutab esmajoones soolist lõhe. Feministlike lähenemiste järgi on riik ja kodakondsus läbinisti maskuliinsed nähtused (Connell 2004:123-4). Kuigi naised on rahvastiku taastootmises olulised, kipub siiski peale jääma mehelikum riigi kaitsja ja ehitaja võrdkuju, mistõttu ka kodakondsus kui selline on suurel määral patriarhaalne (Turner 2001:197-8). Nii nagu rahvastiku ränded on tõstatanud kodakondsuses vähemuste küsimuse, võivad ka soolised lõhed kodakondsuse kontekstis päevakorda tõusta ja lahenduse leida.

Kokkuvõte

Kodakondsust nähakse pahatihti pelgalt formaalse võtmes, ent poliitilise sotsioloogia kontekstis on tegemist võrdlemisi mitmekülgse ja keerulise nähtusega. Ajalooliselt on see seotud täieõigusliku liikmeks olemisega linna või hiljem ka riigi kontekstis, ent sealjuures on võimalik täheldada ka järkjärgulist kodakondsusega kaasnevate õiguste laienemist ja kohususte poole kahanemist. Marshalli käsitluses on kodakondsusel tulenevalt selle ajaloolisest arengust kolm elementi: tsiviil-, poliitilised ja sotsiaalsed õigused. Sellist nägemust on palju kritiseeritud, ent suur osa kriitikast on seotud ka tõsiasjaga, et antud teooria loomisest alates on oluliselt muutunud keskkond, milles kodakondsus toimib. Kaasajal on keeruline siduda kodakondsusega sotsiaalseid õigusi ja üleilmastumine on viinud riigi ja kodaniku vahelise suhte nõrgenemiseni, millega on vähenenud ka kodakondsuse olulisus vähemalt selle praegusel riigikesksel kujul. Kodakondsust puudutavast akadeemilisest kirjandusest võib leida mitmeid tüpoloogiaid, mis on teatud mööndustega kergesti ühildatavad. Need liigituste aluseks on peamiselt kodakondsuse osalusele suunav, kaasav ning riigi ja rahvusega seonduv külg. Kodakondsuse temaatikaga seoses on oluline märkida ka vähemusi, kes on seoses ühiskondlike arengutega üha enam esiplaanile tõusmas. Kõik need tendentsid on kahtlemata tõsiseks väljakutseks praegusele riiklikule kodakondsusele, kuid on iseasi, kas selle tulemuseks on kodakondsuse säilimine praegusel kujul, põhjalik ümberkujunemine või hoopis kadumine.

Viited

  1. Bhabha, Jacqueline. “Belonging in Europe: Citizenship and post‐national rights.” International Social Science Journal 51.159 (1999): 11-23.
  2. Connell, R.W. „Gender and the state“. Nash, Kate; Scott, Alan. The Blackwell Companion to Political Sociology (2004). Wiley-Blackwell.
  3. Delanty, Gerard. “Models of citizenship: defining European identity and citizenship.” Citizenship studies 1.3 (1997): 285-303.
  4. King, Desmond S.; Waldron, Jeremy. “Citizenship, social citizenship and the defence of welfare provision.” British Journal of Political Science 18.4 (1988): 415-443.
  5. Krook, Mona Lena; Lovenduski, Joni; Squires, Judith. “Gender quotas and models of political citizenship.” British Journal of Political Science 39.4 (2009): 781-803.
  6. Linklater, Andrew. “Cosmopolitan citizenship.” Citizenship studies 2.1 (1998): 23-41.
  7. Lister, Ruth. „Citizenship and gender“. Nash, Kate; Scott, Alan. The Blackwell Companion to Political Sociology (2004). Wiley-Blackwell.
  8. Marshall, Thomas H. „Citizenship and social class“. Manza, Jeff; Sauder, Michael. Inequality and society: social science perspectives on social stratification (2009[1950]). W. W. Norton & Company.
  9. Soysal, Yasemin Nuhoglu. Limits of citizenship: Migrants and postnational membership in Europe (1994). University of Chicago Press.
  10. Stewart, Angus. “Two conceptions of citizenship.” British journal of sociology (1995): 63-78.
  11. Tambini, Damian. “Post-national citizenship.” Ethnic and racial studies 24.2 (2001): 195-217.
  12. Turner, Bryan S. “Outline of a theory of citizenship.” Sociology 24.2 (1990): 189-217.
  13. Turner, Bryan S. “The erosion of citizenship.” The British journal of sociology 52.2 (2001): 189-209.