Modernsuse mõtestamine ei ole kindlasti lihtne ülesanne ja veelgi keerulisemaks muudab selle tegevuse modernsusele väga sarnasete, ent siiski sisuliselt erinevate, mõistete olemasu. Kuigi tihti kasutatakse seda terminit täiesti juhuslikult vaheldumisi sõnaga „modernism“ (Kyung-Sup 2010:446; Ray 1997:545), on need kaks siiski eritähenduslikud. Modernism on asjakohane mõiste pigem kujutava kunsti valdkonnas, viidates modernsuse esteetilisele küljele (Giddens 1990:45) ja olles seega viimast iseloomustav väljend. Analoogselt võib suhestada modernsusega ka moderniseerumist, mida kasutatakse küll sarnaste teemade puhul, kuid mis on eelkõige väljend modernsuse arengu kirjeldamiseks. Nii selgub, et modernsus on neist kõige kesksem ja sisulisem mõiste ning omab paljuski isegi filosoofilist varjundit. Just viimasel põhjusel on keeruline ka modernsust ennast üheselt defineerida, mistõttu on sageli üritatud sellele lausa mitut tähendust omistada. Näiteks võib moderniseerumine olla ajalooline periood, sotsiaalne kogemus või mingisugune lõpetamata ettevõtmine (an incomplete project) (Hegde 2009:69). See võib tähendada lihtsalt ajajärku, teatud poliitiliste institutsioonide kogumit või laiemas mõttes ideoloogiat (Aloysius 2009:49). Samuti võib modernsus viidata ajalooliselt kaasaegsele perioodile, läänelikkusele või konkreetsele majanduslikule, poliitilisele ja ideelisele korraldusele (Arnason 2000:63). Hoolimata erinevate väljendite kasutamisest paistavad kõigi kolme lähenemise puhul kattuvat kaks arusama. Esiteks saab modernsust mõista ontoloogiliselt ehk vaadelda, milles see nähtus sisuliselt seisneb ja seda eelkõige sotsioloogilises tähenduses. Teiseks on modernsuse puhul oluline ajaline mõõde, viidates sellisel kujul mingile konkreetselt eristuvale perioodile. Kuigi mitte ehk sihilikult, on paljud olulised autorid käsitlenud modernsust just nimelt neil kahel viisil, kuigi tihti läbipõimunult.

Peamiselt nende kahe lähenemise kaudu annab ka käesolev essee ülevaate modernsusest. Kõigepealt leiab käsitlemist, millistel viisidel on modernsust üritatud olemuslikult mõtestada. Sealjuures antakse ka ülevaade mõningatest olulisematest modernsusele iseloomulikest külgedest. Viimaks tutvustatakse erinevaid arusaamu, mis puudutavad selle ajalist külge.

Arusaamad modernsusest

Kuigi modernsuse sisuliste käsitluste puhul võib täheldada mitmeid kokkupuutepunkte, on need üksteisest siiski põhimõtteliselt erinevad. Sealjuures on poliitikateaduste kontekstis mõnes mõttes ehk kõige relevantsema teooria modernsuse olemuse kohta formuleerinud Charles Taylor (2002). Tema käsitluses on modernsus eelkõige kognitiivne nähtus. Sellises tähenduses ei tulene see mitte mingisugustest iseseisvalt arenenud sotsiaalsest ega süsteemsest korraldustest, kuigi modernsus väljendub kindlasti ka neis nähtustes, vaid pigem kollektiivsest mõttemaailmast, mida Taylor nimetab „sotsiaalseks kujutluseks“ (social imaginary). See on mingisugune ettekujutus maailmakorraldusest, seda puudutavatest ootustest ja sellest, kuidas inimesed suhestuvad üksteisega (Taylor 2002:106). Nii seisneb modernsus teatud tunnetuslikus arusaamas maailmast, sealhulgas ka sotsiaalsest korraldusest ja olles seotud vägagi konkreetsete ideaalidega. Sellisena seab Taylori käsitlus modernsuse üsna spetsiifilisse kultuurilisse vormi (Hegde 2009:67-68), mis on mõistagi äärmiselt normatiivne lähenemine. Samamoodi on ka modernsuse kätte jõudmine seotud üsna kindlate protsessidega nagu religiooni taandumine, hierarhiliste suhete hääbumine ja majandusekeskse korralduse kujunemine (Taylor 2002:100-05) ja seda mitte niiväga puhtalt tehnilises mõttes, vaid pigem inimeste mõttemaailmas. Kõik see viis modernsuseni, mida iseloomustab majanduslik tegevus, avalik sfäär ja isevalitsemine (Taylor 2002:111), mis viitab võrdleva poliitika kontekstis ehk kõige olulisemale asjaolule: modernsus tähendab demokraatiat. Seoses demokraatiaga võivad olla olulisteks muutujateks nii individualiseerumine (Alam 2009:27) kui ka võrdsuse kasv (Aloysius 2009:53), ent igatahes tähendab modernsus Taylori järgi valitsevat arusaama muuhulgas ka ühiskondlikust korraldusest.

Samavõrd oluline on modernsuse, aga ka demokraatia, kontekstis avalik sfäär, mida on veelgi põhjalikumalt kirjeldanud Jürgen Habermas (1996). Kasutades modernsuse kohta väljendit lõpetamata ettevõtmine (Hegde 2009:80) näeb ta selles traditsiooni, mida tuleks jätkata ja mis väärib parandamist ja taaselustamist. See on vajalik, kuna modernsus on kiilunud kinni valikulise ratsionaliseerumise tõttu, mis on seadnud esiplaanile tehnilise teadmise, tõrjudes sealjuures kõrvale moraalsuse ja esteetilisuse (Hayhoe 2000:424). Modernne maailm on justkui üleratsionaliseeritud, valitseb kafkalik bürokraatia ja kalk tehnilisus, mis ei vaja kuigi palju kommunikatsiooni. Nii on just kommunikatsioon lahendus taolisele eluvaesele modernsusele ja see seabki ehk Habermasi modernsuse keskmesse avaliku sfääri. Modernsuses kaovad mõttevahetuse ruumilised piirangud, kuna see ühine koht, milles avalik arutelu toimub, ei pea olema enam ühine füüsilises mõttes (Taylor 2002:112-113). Avalikku sfääri on kõige õigem nimetada seega ka võrgustikuks, kus vahetatakse lisaks informatsioonile ka seisukohti ja luuakse seeläbi avalikku arvamust, mis lihtsustab otsustamist (Habermas 1996:389-90). Selline avalik arvamuste ja seega ka poliitikate kujundamine ei ole taolisel kujul võimalik väljaspool modernsust ja seda võib niisiis näha ka viimase mõiste sisuna. Kommunikatsioon peaks sealjuures lähtuma teatud põhimõtetest, et edendada kultuurilisi traditsioone, mitte mingisuguseid süsteemseid mehhanisme ja ratsionaalsuse negatiivset külge (Habermas 1981:149) ning sellisel kujul on Habermasi nägemus avalikust sfäärist ja seega ka modernsusest äärmiselt normatiivne.

Samas võib just ratsionaalsus olla nähtus, mis iseloomustab modernsust kõige paremini. Eriti sotsiaalset ratsionaalsust võib pidada mitmel põhjusel selle põhitunnuseks. Kõigepealt on ratsionaalsus soodustanud universaalsuse tekkimist (Eisenstadt 2000:8), mis seisneb erinevuste tasandumises ja teatud üleüldiselt heaks kiidetud ideede prevaleerimises. Samuti on ratsionaalsus muutnud sotsiaalsed suhted võrdsemateks. Modernsuses ei valitse vertikaalsed hierarhiad, jäänud on vaid ühiskonna horisontaalne differentseerumine (Aloysius 2009:52). Kollektiivsus on asendunud individuaalsusega ja selline egalitaarsus on suuresti aluseks ka poliitilisele võrdusele, mis väljendub demokraatia valitsemises. Kõige enesestmõistetavalt on ratsionaalsus aga vastutav ilmselt sekulariseerumise eest (Taylor 2002:116-16). Kõiki neid ja ilmselt ka teisi moderniseerumist iseloomustavaid nähtusi ja protsesse on võimalik taandada ratsionaalsuse ideele. Habermas nägi modernset ühiskonda küll liigselt ratsionaliseerununa, aga seda enam võib ratsionaalsust pidada modernsuse aluspõhimõtteks.

Hoopis erinevast lähtepunktist käsitleb modernsust aga Anthony Giddens (1990). Tema jaoks väljendub see lisaks veel milleski enamas kui lihtsalt sotsiaalsetes suhetes, kuigi ka selles kontekstis on modernsusel oma tähendus. Modernsust võib mõista hoopis kogunisti kõige kõrgemates kategooriates, aja ja ruumi dimensioonis. Kõige üldisemalt seisnebki modernsus nende kahe nähtuse üksteisest lahutamises ja seda peamiselt mitmete tehnoloogiliste vahendite kasutusele võtmise tulemusena (Giddens 1990:17). Aeg ja ruum kaotavad sisu nagu avaliku sfääri puhul jällegi mitmete piirangute taandumise tõttu. Selle olulisus ilmneb aga siiski eelkõige tähenduses, mida see omab ühiskondliku korralduse jaoks. Giddens seletab taolisi muutusi mõistega „irdumine“ (disembedding), pidades silmast sarnast aja ja ruumi lahutumist ka sotsiaalsetes suhetes, mis tõusevad seeläbi kõrgemale oma kohalikust sisust (Giddens 1990:21). Sellel protsessil on aga otsesed tagajärjed täiesti igapäevastele nähtustele, kuivõrd ühes sotsiaalsete suhete avardumisega tekib suurem vajadus neid mingisuguste kaudsete vahenditega kontrollida. Nii ilmuvad modernsuses sümboolsed vahendajad (symbolic tokens) ja teadmissüsteemid (expert systems), mis võimaldavad neil suhetel kohalikust kontekstist irduda, vastavalt siis nähtustele mingi sümboolse väärtuse omistades või luues nende kohta teatud asjatundlikkuse (Giddens 1990:28). Ühiskondlik korraldus on modernsuse tingimustes võimalik niisiis ainult usalduse tõttu ja seda mitte ainult inimeste vahelises suhetes, vaid kõikvõimalike nähtuste vastu. Giddensi modernsus seisneb seega sotsiaalses mõttes usaldusel põhineval ühiskonna irdumisel aja organiseerimise piirangutest ja kohalikust kontekstist.

Kuigi Giddens ei kasuta irdumise kontekstis just väga selgelt globaliseerumise mõistet, on see ometigi selle viimase mõttega otseselt seostatav. Küsimus pole mitte aga ainult üleilmastumises selle idee sotsiaalses, vaid ka poliitilises tähenduses. Ühest küljest on sotsiaalne mobiilsus kallutanud ühiskonnad lähemale keskmele ja modernsus on sellega koos pannud aluse rahvusriigi tekkimisele (Mouzelis 1999:143). Kohalikkus ja kogukondlikkus ei mängi enam sealjuures peaaegu mingisugust rolli ja nende koha on endale haaranud riik. Teisalt on aga ka rahvus ja riik teiste tegurite arvelt üha enam kaotamas oma varasemat positsiooni (Kyung-Sup 2010). Nende kahe asemel on modernsuses olulised seega pigem kõige äärmuslikumad poliitilised tasandid ehk ühelt poolt indiviid ja teisest küljest ülemaailmne kontekst. Kui mitte veel poliitilised, siis vähemalt majanduslikud ja sotsiaalsed suhted on aina enam koondunud nende kahe äärmuse vahele ja igasugused vahendavad tasandid ei ole enam kuigi vajalikud. Mõnes mõttes on seega modernsuses eelis suurematel riikidel, kuna need on vähem seotud kohalikuga, kuid samas on just väikeriigid sunnitud rohkem lõimuma ülemaailmse tasandiga. Igal juhul võib aga ka poliitilistes arengutes täheldada modernsuses liikumist esmalt kohalikult riigi tasandile ja sellelt edasi regionaalsele. Ülemaailmsus on seega taolise arengu loogiline jätk. Nii võib modernsus tähendada ka poliitilises mõttes kõrgemat orienteeritust globaalsele tasandile, mis suhestub kõige madalama, indiviidiga.

Eelnevast arutluskäigust selgub, et modernsus ja kõik sellega kaasnev on iseenesest paratamatu ning maailm areneb seega tahes-tahtmata modernsuse suunas. Teatud ideed on üha enam igasse maailma nurka levimas ja seal võimust võtmas ning need ideed on pärit vägagi konkreetsest piirkonnast. On üsna lihtne taibata, et sellisena on modernsus sisuliselt ekvivalentne läänelikkusega (Aloysius 2009:50). Varem mainitud modernsuse keskmes olev ratsionaalsus, individuaalsus ja sekulariseerumine, rääkimata siis konkreetsematest nähtustest nagu rahvusriik, inimõigused või demokraatia on põhimõtteliselt omased lääne ühiskondadele ja pärit mitte kusagilt mujalt. Taylor (2002:91) on seda asjaolu silmas pidades püstitanud igati õigustatud küsimuse: kas modernsus tähendabki läänelikkust või on ka teised piirkonnad võimelised iseseisvalt mingisuguseid teistsuguseid modernsusi looma? Viidates viimasele variandile, on Shmuel N. Eisenstadt (2000) esitanud teooria mitme modernsuse (multiple modernities) kohta. Selle järgi ei ole modernsus ja läänelikkus samatähenduslikud, kuna lääne versioon pole hoolimata domineerimisest siiski ainus, autentne ega sugugi universaalne modernsus (Eisenstadt 2000:3). Ühiskonnad on oma struktuurilt liialt erinevad, et üks ja sama modernsus saaks samaväärselt valitseda kõigis maailma paigus (Beck, Grande 2010:414). Sellises tähenduses on Volker H. Schmidti (2006) arvates ehk aga õigem rääkida hoopis modernsuse variatsioonidest (varieties of modernity). Hoolimata sellest, et väga paljud autorid kasutavad „mitme modernsuse“ mõistet (sh Taylor ja Beck), on äärmiselt ekslik rääkida modernsusest mitmuses, sest see idee tähistab tegelikkuses sügavamat murrangut kui muutused kõigest mõnes maailma piirkonnas (Schmist 2006:87-88). Modernsuse idee on olemuslikult seotud ajaga ja ei saa eksisteerida paralleelselt kahte ajastut. Seega, kuigi enamasti kiputakse seostama modernsuse mõistet teatud läänelikke ideedega, ei pruugi modernsus universaalselt igal pool maailmas sellisel kujul esineda.

Eelnevad arusaamad peavad modernsust pigem positiivseks nähtuseks või siis ei võta selles küsimuses üldse seisukohta. Siinkohal eristub aga üsna selgelt Ulrich Becki (2005) modernsuse käsitlus. Tema jaoks on modernsus seotud industrialiseerimisega (Beck 2005: 12), kuid veelgi olulisemad on selle protsessi tagajärjed. Industrialiseerimine on küll kaotanud paljud varem valitsenud ohud, kuid see eest loonud olukorra, kus inimesed loovad ise endale riske. Muutunud on seega riskide olemus. Kui industriaalühiskonnas olid need ühildatavad nende arvelt toodetava rikkusega, siis modernsemas riskiühiskonnas see enam nii ei ole (Beck 2005:199). Kui mõista neid riske vaid elu kontekstis, leidub küllaldaselt argumente Beckile vastu vaidlemiseks, ent need riskid on muuhulgas võimust võtnud ka poliitikas. Siinkohal toob Beck välja üsnagi tavapäraseid kriitilisi märkusi kaasaegse demokraatia kohta, mis on muutunud suuresti mittepoliitiliseks ja eriti märgatavad on puudused parlamentaarse korra puhul (Beck 2005:237). Sellisel kujul võib rääkida ka kosmopoliitsest modernsusest (cosmopolitan moderity) (Beck, Grande 2010:418). Nagu eelnevalt mainitud, siis on modernsus muutunud ülemaailmseks ja sellega koos ka riskid, millest mõned on omandanud globaalsed mõõtmed. Kui varem suunasid arenenud riigid oma keskkondlikud, materiaalsed ja sotsiaalsed riskid mujale, siis enam see potsess ühesuunaline ei ole, kuna kadunud on paljud varasemad piirangud (Kyung-Sup 2010:460). Kuigi Becki modernsuse käsitlusel on olulisi kokkupuutepunkte teiste arusaamadega, omandab see siiski riskiühiskonna kontekstis hoopis teistsuguse, negatiivse varjundi.

Modernsuse algus ja lõpp

Kui vaadelda modernsust ajalises mõõtmes, moodustab see eraldi ajastu, mis peab paratamatult millegi poolest kas ühest või siis mitmest perioodist eristuma. Modernsus on olemuslikult vastuolus traditsiooniga, mis iseloomustab eelnevat perioodi, ja seda põhjusel, et modernsuses omandab täiesti uue tähenduse refleksiivsus (Giddens 1990:36-38). Kui traditsioon põhineb varasemal kogemusel, siis modernsus sai ajaliselt eristuda just sellesse kriitiliselt suhtudes. See tähendab, et modernsusele on olemuslikult omane refleksiivsus ehk antud kontekstis pidevalt erinevate ideede kriitiliselt hindamine ja selle alusel nende suhtes seisukoha kujundaimine. Sellise loogika tõttu ongi võimalik modernse ajastu eristumine. Modernsus on aga refleksiivne mitte ainult kõige varasema, vaid ka iseenda suhtes. Becki arvates on võimalik seetõttu rääkida koguni teistsugusest modernsusest, mis ei vastandu enam lihtsalt varasemale, vaid on refleksiivne ka modernsuse enda suhtes (Beck 2005:13). Poliitiliste arengute kontekstis on refleksiivsus kergesti märgatav endiste hierarhiate kadumise kontekstis (Eisenstadt 2000:3-4). See sai võimalikuks ainult põhjusel, et poliitiline ja sotsiaalne autoriteet sattus tõsise kahtluse alla ja reaalsuseks muutusid erinevad alternatiivid, mis viiski lõpuks demokraatia võidukäiguni. Nii võib ka refleksiivsuse lähtepunktiks pidada ratsionaalsust. Need mõlemad on aga vahendid, mille abil sai modernsus ilmuda eraldi ajastuna.

Sealjuures on modernsuse eelduseks igal juhul aga ka mingisuguse eelneva perioodi olemasolu, kuid on iseasi, millal selline eelmodernsus lõppes. Kuivõrd arusaamad modernsusest on äärmiselt erinevad, siis ei saa olla ka väga ühest seisukohta selle alguse osas. Arvamused varieeruvad 16. ja 19. sajandi vahel, sõltuvalt sellest, kas küsida perioodi alguse kohta ajaloolaselt, filosoofilt või hoopis kunstiasjatundjalt (Hegde 2009:68). Kuigi modernsuseni viivad arengud olid üksteisest kindlasti sõltuvad, leidis uue epohhi alguseks olev murrang neis aset üsna erinevatel aegadel keskaja lõpust industriaalajastuni. See on mõnes mõttes ka modernsuse üks kitsaskohti, kuna selge periodiseeringu puudumine muudab selle idee mõneti laialivalguvaks. Poliitikateoorias, ent ka poliitikas üldiselt, kui võtta aluseks kaasaegse riigi tekkimine, võib modernsusest rääkida juba varauusajal. See on seotud mitmete oluliste mõtlejatega, sealhulgas Machiavelli, Bodini ja Hobbesiga, kelle mõtteviis erines oluliselt varasemast (Porter 2000:796). Tähelepanu keskmesse tõusis autoriteedi asemel sisulisem võim, inimloomus ja selle enesekesksus. Mõisteti, et poliitika eesmärkideks on pigem rahu ja kord kui õigus ja õiglus. Samas oli neil teoreetikutel vähe pistmist tegeliku poliitikaga, millesse modernsus jõudis alles valgustusajastul. Just seda viimast perioodi seostatakse ilmselt kõige sagedamini modernsusega (Alam 2009:25-26; Giddens 1990:48-49; Hayhoe 2000:429). Selline seos on igati põhjendatud, kuna valgustusajastul levima hakanud poliitilised ideed olid suuresti aluseks uuele korrale, mis vastandus absolutismile. Samal ajal tõusid esile ka paljud modernsuse kesksed ideed, sealjuures näiteks ka Taylori (2002:111) poolt esile tõstetud majandus, avalik sfäär ja demokraatlik isevalitsemine. Nii on ühiskonna- ja poliitikateaduste kontekstis modernsuse algust ilmselt kõige õigem käsitleda valgustusajastu kontekstis.

Hoopis ebaselgem on olukord modernsuse lõpuga, mille puhul pole küsimus ainult selles, kuna modernsus lõppes, vaid samuti, kas see on üldse lõppenud. Modernsuse lõppemine eeldaks mingisugust järjekordset murrangut, mille tajumine sõltub jällegi sellest, kuidas mõista modernsust ennast. Giddensi arvates ei saa seega rääkida postmodernsusest, kuna tegelikult modernsus lihtsalt süveneb (Giddens 1990:51). Kuivõrd pole tekkinud mingisugust täiesti uut ühiskondlikku ega poliitilist korraldust, vaid pigem leiab aset tema poolt kirjeldatud trendide kinnistumine, siis ei saa tunnistada veel ka liikumist millegi täiesti uue ja erineva suunas. Kasutades modernsuse mõtestamiseks refleksiivsuse ideed, eristas Beck aga selgelt traditsiooni ja iseenda suhtes kriitilist modernsust, mida ta ajalise järjestuse alusel nimetab esimeseks ja teiseks modernsuseks. Viimane on niisiis ka teatud mõttes „vastumodernsus“. Seda saab mõista ka kosmopoliitse modernsusena, mis viitab teise modernsuse seotusele globaliseerumisega (Beck, Grande 2010:419). Seega on Becki järgi murrang kahe modernsuse vahel seotud ka ülemaailmsete suhete tihenemisega, kuid ta jääb siiski ettevaatlikuks, nimetamata seda postmodernsuseks. Kuigi Taylor (2002) ei puuduta otseselt postmodernsuse temaatikat, võib ka tema arutluskäigust välja lugeda, et selleni veel jõutud ei ole, kuna modernsuse ületamine eeldaks täiesti uut sotsiaalset kujutlust. Hoolimata sellest, et näiteks kunsti, kirjanduse või filosoofia arengus on modernsuse puhul eesliide „post“ üsna tavaline ja ehk ka õigustatud, siis ühiskonnateadustes ei ole veel ilmselt kohane rääkida postmodernsusest. See eeldaks viimaste sajandite arengute suhtes täiesti uusi põhimõtteid ja ühiskondlikku korraldust, millele me praegu veel tunnistajateks ei ole.

Kokkuvõte

Modernsuse mõiste puhul on olulisimad selle kaks külge, nimelt olemuslik ja ajaline ning enim varieeruvaid arusaamu on selle kohta, milles modernsus seisneb. Seda võib mõista mingisuguse kognitiivse kollektiivse ettekujutusena, millisena on ka demokraatia modernne, või siis sellest tuleneva avaliku sfäärina. Kuigi viimase nähtuse kontekstis võib modernsust pidada liialt ratsionaliseerituks, on just ratsionaalsus keskne idee selle paljudes põhimõtetes. Veelgi laiemas ja ka abstraktsemas mõttes võib modernsust näha aja ja ruumi lahutamises, mille tulemusel on ka sotsiaalsed suhted kohalikust kontekstist irdunud. Sellisena on modernsuse oluline külg üleilmastumine, mis ei tähenda ainult varasemate poliitiliste tasandite taandumist, vaid on sisuliselt samatähenduslik läänelikkusega. Samas on võimalik rääkida modernsusest ka teistes terminites kui lääne ideed ja väärtused. Modernsusel võib olla aga kõigele lisaks selgelt negatiivne külg: see on loonud ühiskondadele enneolematuid riske. Kuna modernsus erineb paratamatult eelnevast perioodist, siis tähendab see ühtlasi ka refleksiivsust, vastandumist nii varasemale kui ka iseendale. Selle ajalise alguse ja lõpu kohta on mitmeid arusaamu. Lähtudes modernsuse ühiskondlikust küljest võiks selle alguseks pidada valgustusajastut, kuid sellist murrangut, mis selle lõppu märgiks, ilmselt veel vähemalt sotsiaalses ega poliitilises korralduses leida ei saa.

Viited

  1. Alam, Javeed. “Beyond enlightenment: democratizing modernity.” Social Scientist (2009): 16-31.
  2. Aloysius, G. “Demystifying modernity: notes not so tentative.” Social Scientist (2009): 49-54.
  3. Arnason, Johann P. “Communism and modernity.” Daedalus (2000): 61-90.
  4. Beck, Ulrich. Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole (2005). Tartu Ülikooli Kirjastus.
  5. Beck, Ulrich; Grande, Edgar. “Varieties of second modernity: the cosmopolitan turn in social and political theory and research.” The British Journal of Sociology 61.3 (2010): 409-443.
  6. Eisenstadt, Shmuel N. “Multiple modernities.” Daedalus (2000): 1-29.
  7. Giddens, Anthony. The consequences of modernity (1990). Standford University Press.
  8. Habermas, Jürgen. “Civil society and the political public sphere.” Habermas, Jürgen. Between Facts and Norms: Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy (1996). MIT Press. 359-387.
  9. Hayhoe, Ruth. “Redeeming modernity.” Comparative Education Review 44.4 (2000): 423-439.
  10. Hegde, Sasheej. “Reassembling modernity: thinking at the limit.” Social Scientist (2009): 66-88.
  11. Jene M. Porter. „The birth of modernity.“ The Review of Politics 62.4 (2000): 795-808.
  12. Kyung‐Sup, Chang. “The second modern condition? Compressed modernity as internalized reflexive cosmopolitization.” The British Journal of Sociology 61.3 (2010): 444-464.
  13. Mouzelis, Nicos. “Modernity: a non‐European conceptualization.” The British ournal of Sociology 50.1 (1999): 141-159.
  14. Ray, Larry. “Post-Communism: Postmodernity or modernity revisited?.” The British Journal of Sociology (1997): 543-560.
  15. Schmidt, Volker H. “Multiple modernities or varieties of modernity?” Current Sociology 54.1 (2006): 77-97.
  16. Taylor, Charles. „Modern social imaginaries.“ Public Culture 14.1 (2002): 91-124.