Euroopat võib pidada kahtlemata üheks kõige enam arenenud ja jõukamaks piirkonnaks kogu maailmas. Paratamatult tähendab see aga ka, et Euroopat iseloomustavad üldiselt kõrge elustandardiga regioonidele omased rahvastikuprotsessid, millest kõige olulisemaks võib antud teema raames pidada rahvastiku arvu kahanemist. Sajandi keskpaigaks väheneb Euroopa elanikkond praegusest 493-lt miljonilt 472 miljoni elanikuni (van Nimwegen, van der Erf 2010:4). Veidi enam kui nelja protsendilisest kahanemisest on olulisem aga see, millised muutused rahvastikus toimuvad. Kui umbkaudu aastast 2010 muutub Euroopa rahvastiku loomulik kasv kahanemiseks, siis 2025. aastast hakkab rahvastik üldiselt kahanema (van Nimwegen, van der Erf 2010:7). See tähendab, et vahepealsetel aastatel tuleneb rahvastiku kasv sisserändajatest väljastpoolt Euroopat. Antud tendentsi kinnitab ka asjaolu, et suurem osa rahvastiku kasvust tulenebki juba migratsioonist (van Nimwegen, van der Erf 2010:6). Euroopa vajab tööjõudu ja sisserändajad vajavad tööd. Niisiis on massiline sissränne Euroopasse ilmselt veel lähikümnenditel paratamatus, hoolimata sellest, et elustandardite paranedes peaks lähteriikides väljaränne iseenesest vähenema. Lisaks demograafilisele olukorrale on kõrget sisserännet põhjustanud ka Euroopa riikide ajalooline taust, kuna paljud immigrandid on pärit endistest kolooniamaadest nagu näiteks India ja Tuneesia (Masini 2011:233). Tegemist on maadega, mille kultuur ja religioon erinevad oluliselt euroopalikest tavadest ja siinkohal tuleb arvestada ka Euroopa-sisese migratsiooniga. Seega kui võtta kokku kogu eelpool öeldu, siis võib järeldada, et Euroopa riikide ühiskonnad on paratamatult muutumas kultuuriliselt üha enam mitmekesisemaks.

Antud töös leiab käsitlemist, mil moel on eelkõige Lääne-Euroopa riigid püüdnud selle mitmekesisusega hakkama saada ja millised on olnud selle negatiivsed tagajärjed. Töö eesmärk ei ole tõestada, et multikultuursus on läbinisti vale, vaid lihtsalt leida selle poliitika need küljed, mis on osutunud probleemseteks.

Multikultuursuse määratlus

Siinkohal võib tekkida küsimus, kuidas sellise mitmekesisusega tegeleda. Kuna läänelike väärtuste hulgas on oluliseks märksõnaks kujunenud liberaalsus, siis on see just see idee antud küsimuse puhul üsna oluline. Liberaalsuse idee järgi koosneb ühiskond vabadest indiviididest, keda ei sõltu otseselt mingist kõrgemast võimust ja kes tegutsevad vabalt oma tahte kohaselt, piiranguks ainult teatud reeglid (Parvin 2009:351). Võib väita, et selline mõttekäik kirjeldab üsna hästi enamikke läänelikke ühiskondi. Kuigi teatud heaoluriikideks peetavad maad Euroopa põhjaosas on olemuselt vähemalt majanduslikult veidi konservatiivsemad või kommunitaarsemad (Koopmans 2010:8), siis sotsiaalselt iseloomustavad ka neid riike pigem liberaalsed ideed. Võib öelda, et taoline tendents vabaduse rõhutamisele ongi viinud just multikultuursuse kehtestamiseni enamikes immigratsiooni sihtriikides. See tuleneb multikultuursuse olemusest, mis on vabadust ja võrdsust rõhutades teatud põhimõtetes sarnane liberaalsusega. Seega usun, et multikultuursuse idee on kujunenud liberaalsete ideede leviku ja teatud ühiskondade mitmekesisemaks muutumise koosmõjul.

Üsna oluline küsimus on aga see, kuidas multikultuursust täpselt mõista. Enamasti peetakse multikultuursuseks olukorda, kus riik lihtsalt toetab vähemuste kultuurseid ja religioosseid institutsioone (Lappin 2007:14). Tegemist on üsna kitsa käsitlusega, mis määratleb ainult teatud määral riigi hoiaku, ent jätab tähelepanuta need põhimõtted, millest multikultuursus lähtub. Sellegipoolest sätestab antud definitsioon, et multikultuursus seisneb erinevuste hoidmises ja seega ka tunnustamises. Masini (2011:232-233) eristab konkreetsemalt multikultuursust ja interkultuursust. Selle käsitluse järgi on multikultuursus selline olukord, kus erinevad grupid on teadlikud üksteise erinevustest, ent püüavad neid igal juhul säilitada ja mingi rahvuse esile tõusu ära hoida. Kui multikultuursuse puhul on Masini arvates oluline vastastikune sallivus, siis interkultuursus seisneb ka ideede vastastikkuses vahetamises ja interaktsioonis. Multikultuursus on seega omamoodi algetapp interkultuursuseni jõudmiseks. Antud teooria paneb üsna hästi paika just multikultuursuse piiri. Sellest lähtudes on multikultuursus erinevuste tunnustamine ja hoidmine, ent mitte nende vahendamine. Kuna üritatakse ära hoida mõne kindla rahvuse esile tõusu, siis on siinkohal oluline ka võrdsuse saavutamine erinevate gruppide vahel. Seega võiks väga kokkuvõtvalt defineerida multikultuursust kui rahvuslike ja kultuuriliste eripärade tunnustamist, hoidmist ja võrdset kohtlemist.

Multikultuursus on hakanud aga oma senist populaarsust kaotama. Juba 90-nendatel aastatel võis täheldada nii poliitikute kui ka arvamusliidrite seas negatiivsemat suhtumist multikultuursusesse, mille järgi see pigem lõhub ühiskonna sidusust ja seetõttu on vaja uut lähenemist mitmekesisuse küsimusele. Käesoleval sajandil hoogustunud terrorirünnakud, poliitiline ja religioosne vägivald ning teatud vähemuste usulised tavad on sellist suhtumist oluliselt süvendanud (Parvin 2009:354). Loomulikult on iseasi see, mil määral on nimetatud nähtused just multikultuursuse rakendamise või selle läbikukkumisega seotud. Igatahes võib leida mitmeid näiteid selle kohta, et multikultuursus on oma senist populaarsust kaotamas. Ka väga edukateks ja eeskujulikeks multikultuursuse rakendajateks peetud riikidest nagu Holland ja Belgia, on nüüdseks saanud näited pigem sellise poliitika läbi kukkumisest (Koopmans 2010:2). Siinkohal võibki tekkida igati õigustatud küsimus, kus sellise tendentsi põhjused peituvad.

Multikultuursus või riigirahvus?

Üks põhjusi, miks multikultuursus on viimasel ajal pälvinud niivõrd palju kriitikat, võivad olla vead selle rakendamisel, mis alles nüüd ilmnema hakkavad. Nii toob Parvin (2007:354-355) multikultuursuse olukorda Suurbritannias kirjeldades oma artiklis välja huvitava tõlgenduse endise briti peaministri Tony Blairi sõnavõtule, kus viimane mainis, et institutsioonid peaksid avaliku poliitikaga igati toetama multikultuursust. Parvini arvates ei tähendanud see, et vähemustele tuleks anda rohkem õigusi oma elu korraldada või tunnustada nende erinevaid kombeid ega ka nende kultuurielu rahaliselt toetada, mis peaksid multikultuurses riigis kõik igati levinud nähtused olema. Blairi mõte seisnes kogu kõne arvesse võttes Parvini meelest hoopis selles, et avalik poliitika peaks õhutama vähemusi kohalikku ühiskonda integreeruma ja Briti kultuuri ning väärtuseid üle võtma. Antud tõlgendus iseloomustab minu meelest väga hästi seda, kuidas isegi poliitikute seas multikultuursuse olemust valesti mõistetakse või vähemalt väljendatakse. Nii võibki juhtuda, et seda poliitikat defineeritakse vastavalt vajadusele ja võiks isegi oletada, et sõnast „multikultuursus“ on saanud peaaegu sama tühine ja sisutu väljend, kui seda mõnikord „demokraatia“ kipub olema.

Mida aga pidas silmas Tony Blair, kui ta ütles, et multikultuursuse edendamiseks tuleb kõigil üle võtta demokraatlikud ja liberaalsed põhiväärtused ning olla eelkõige osa Suurbritanniast kui mõnest kindlast kultuurist või usundist (Parvin 2007:355)? Nagu eelpool mainitud, siis multikultuursuse peamine põhimõte seisneb selles, et erinevusi väärtustatakse ja hoitakse. Seega pole kindlasti tegemist multikultuursusega, kui õhutatakse üle võtma mingeid kindlaid väärtusi ja identiteeti, vaid julgeksin sellist režiimi nimetada hoopis olukorraks, kus on olemas mingi kindel riigirahvus või juhtkultuur. See tähendab, et ei edendata isegi mitte integratsiooni, vaid pigem assimilatsiooni, kus vähemusi üritatakse põhirahvuse sarnaseks muuta. Ilmselt ei iseloomusta selline tendents kõiki multikultuurseid riike ja kindlasti mitte ühtegi täielikult, ent kindel arusaam multikultuursuse olemusest on suur takistus sellise poliitika ellu viimisel.

Sidususe vähenemine

Nagu eelpool mainitud, siis multikultuursus on suurel määral seotud liberaalsete väärtustega. Üheks multikultuurse poliitika tekkepõhjuseks võibki pidada selliste väärtuste võidukäiku möödunud sajandi teisel poolel. Küll aga ei ole see kaasa toonud ainult positiivseid tendentse. Nii on kommunitaristlikuma ühiskonna pooldajad leidnud hulgaliselt põhjusi liberalismi leviku kritiseerimiseks. Nad heidavad liberalismile ette näiteks poliitilisest elust võõrandamist ja üldse poliitika muutmist kogu ühiskonda haaravast ühisest ja aktiivsest ühiskonna ehitamisest nüriks ja igavaks konfliktide lahendamiseks (Parvin 2007:353). Iseasi on muidugi see, kas kommunitarismi pooldajatel on õigus ja inimesed oleksid tõesti võimelised koos mingi ühise eesmärgi nimel vaeva nägema.

Siinkohal on olulisem aga antud tendentsi teine külg. Liberaalsusega kaasnev individualiseerumine viib ka kogu ühiskonna sidususe vähenemiseni. See tuleneb peamiselt asjaolust, et erasfääri olulisuse rõhutamine on paratamatult viinud avaliku sfääri kahanemiseni. Taolised suundumused kaasaegses globaliseeruvas maailmas on koos migratsiooni ja riigiüleste organisatsioonide tähtsuse kasvuga pannud paljusid poliitikuid, ajakirjanikke ja akadeemikuid uskuma, et liberaal-demokraatlikud riigid on tõepoolest lõhenemas nagu konservatiivid ja kommunitarismi pooldajad ennustasid (Parvin 2007:353). Üsna märkimisväärne on asjaolu, et multikultuurse poliitika rakendamine ainult süvendab sellist protsessi. Kui ühiskonnas rõhutatakse erinevusi ja üritatakse neid hoida, siis on keeruline vältida olukorda, kus erinevad grupid üksteisest ja ühisest koostööst võõranduvad. Ühiskond ei saa toimida aga efektiivselt ja konfliktivabalt, kui märkimisväärne osa selle liikmetest on eraldunud oma kogukondadesse.

Tõenäoliselt aitaks ühiskonda siduda mingisugune ühistunne. Näiteks Masini (2011:235) pakub selle saavutamiseks välja, et Euroopa peaks leidma ühise identiteedi, mis põhineks jagatud väärtustel ehk inimese ja konkreetsemalt inimõigustele rõhutamisel. Sellise eesmärgini jõudmiseks tuleks saavutada majanduslik, poliitiline ja kultuuriline ühtsus. Taolist korraldust on aga üsna keeruline seostada multikultuursusega. Võib-olla suudaks mingisugune Euroopa-ülene identiteet tõesti erinevusi paremini kaitsta kui ühine identiteet rahvusriigi tasandil, ent see ei aitaks siiski edendada multikultuursust. Ühine identiteet tähendab ju, et ei väärtustata mitte erinevusi, vaid hoopis sarnasust. Seega usun ma, et multikultuur on põhimõtteliselt vastuolus igasuguse ühistunde saavutamisega ja paratamatult lõhestab ühiskonda, seda eriti kultuuriliselt erinevate gruppide puhul.

Liiga suured kontrastid ja ekstremism

Veel üheks põhjuseks, miks multikultuursus ei ole Euroopas rahvastikuprobleeme lahendanud, võibki olla asjaolu, et siin kõrvuti elavad rahvusgrupid on kultuuriliselt ja religioosselt liialt erinevad. Siinkohal tuleks silmas pidada konkreetsemalt suurt hulka immigrante ja nende järeltulijaid, kes on pärit valdavalt islamiusulistest maadest nagu näiteks Türgi või Maroko (van Nimwegen, van der Erf 2010:13). Probleem ei seisnegi võib-olla niivõrd vähemuste suurel määral ülejäänud ühiskonnast eraldumises ja koostöö puudumises kui nende ideoloogilistes ning religioossetes tõekspidamistes. Selle väite tõestuseks võiks vaadelda amišite kogukondi Ameerika Ühendriikides. Amišid on äärmuslik näide kultuuri- või religioonigrupist, mis omab erinevaid traditsioone ja ülejäänud ühiskonnaga minimaalseid kontakte, ent ometi ei ole see osutunud ühiskondlikult korrale kahjulikuks ega tekitanud suuremaid konflikte (Lappin 2007:16).

Seega seisneb moslemite probleem Euroopa kontekstis pigem islami usundi olemuses ja taotlustes kui kultuurilistes erinevustes iseeneses. Konflikte on küll põhjustanud mõningate islami tavade praktiseerimine, ent suurem probleem on pigem teatud religioossed tõekspidamised. Lappin (2007:17) väidab oma artiklis, et tõsisema vastolu põhjused peituvad islamis kui poliitiliselt küllaltki totalitaarses ideoloogias, mis taotleb liberaal-demokraatlike institutsioonide asendamist teokraatliku korraga ja nii võib tekkida oht, et kultuurilise erinevuse taotlused aetakse segamini poliitilise ekstremismiga. Tegemist on üsna äärmusliku vaatenurgaga, aga moslemite nägemine vaenlastena tekitab ometigi ühiskonnas konflikte, kui parempoolsemad poliitilised grupid selle alusel vastasseise õhutavad. Multikultuursus ei toimi seega hästi ühiskondades, kus erinevused gruppide kultuuris, religioonis ja üldisemalt ideedes on liialt suured.

Multikultuursus heaoluühiskondades

Multikultuursuse probleeme võib vaadelda ka sotsiaal-majanduslikust küljest. Euroopa riigid on valinud äärmiselt erinevad lähenemised majanduselu korraldusele ja suurel määral mõjutab see ka immigrantide olukorda. Paljuski on see mõju seotud sellega, milliseid õigusi sisserändajad omavad. Rohkem etnilise kodakondsuse traditsiooniga riigid nagu Saksamaa, Austria ja Šveits on kehtestanud migrantidele olulised piirangud kodakondsuse saamiseks, mis lähtuvad nende tegevusest tööturul, ja sealjuures ei pöörata palju tähelepanu ka kultuurilistele eripäradele. Teise suuna on valinud näiteks Holland ja Rootsi, kes on integratsiooni soodustamiseks võimaldanud immigrantidele lihtsa ligipääsu kodakondsusele ja taganud riigi toetuse vähemuste kultuurile ja institutsioonidele (Koopmans 2010:20). Seega võib väita, et kodakondsusele piiratuma lähenemisega riigid kasutavad multikultuurset lähenemist vähem.

Ligipääs kodakondsusele on oluline sel põhjusel, et kodakondsus võimaldab juurdepääsu ka erinevatele teenustele. Kuna kõiki eelnevalt näitena välja toodud riike võib pidada suuremal või vähemal määral heaoluriikideks, siis ligipääs kodakondsusele on seotud ka paljude sisserändajatele kättesaadavate hüvedega. Probleem seisneb selles, et multikultuursemat poliitikat rakendavates riikides ei pea immigrandid oluliselt näiteks tööga panustama, et neid hüvesid kasutada ja nii on neil võimalik muutuda lihtsalt passiivseteks hüvede tarbijateks. Samal ajal sõltub nimetatud saksakeelsetes riikides immigrantide heaolu nende kohanemisest ja panusest ning see viib parema integreerumise ja ka üldise majandusliku kasuni (Koopmans 2010:22). Nii ei motiveeri äärmuslikum multikultuurne poliitika sisserändajaid ühiskonda majanduslikult lõimima, mis viib nende kehvema sotsiaal-majandusliku olukorrani ja mõjub seega kokkuvõttes negatiivselt ka kogu ühiskonnale.

Erinevuste rõhutamine ja majanduslik passiivsus viivad ka selleni, et sisserändajad ei suuda ühiskonda sotsiaalselt integreeruda. Kuna multikultuursed poliitikad rõhutavad vähemuste endi keelt ja kultuuri ning suunavad neid oma etnilistele kogukondadele orienteeruma, siis ei omanda nad tihti kohalikku keelt ega ka vajalikku sotsiaalset võrgustikku (Koopmans 2010:10). Seega viib radikaalsem multikultuursus heaoluühiskondades olukorrani, kus immigrantidele on tagatud majanduslikud hüved, mis ei motiveeri neid enda sotsiaal-majanduslikku olukorda parandama, ja kultuuriline sõltumatus, mis seda samuti ei soodusta.

Multikultuursuse probleem endistes NSV Liidu liikmesriikides

Rahvusküsimustes on ülejäänud Euroopaga võrreldes mõnevõrra teistsuguses olukorras endised NSV Liidu liikmesriigid. Erinevus tuleneb asjaolust, et kui Lääne-Euroopas moodustavad vähemused üldiselt väga erineva päritoluga immigrandid, siis endises NSV Liidus on selleks suures osas vene rahvusest sisserändajad. Probleem seisneb selles, et ajaloolise kogemuse tõttu ei suuda paljud inimesed neis riikides venekeelsesse elanikkonda tolerantselt suhtuda. Samuti ei ole vene rahvuse esindajad nõus end vähemustena nägema, seda eriti sellistes riikides nagu Valgevene või Ukraina (Kuzio 2005:233-234). Need asjaolud raskendavad ühiskonnas rahvusgruppide vahelist sallivuse saavutamist, mida multikultuursus eeldab. Kui ka poliitiliste jõudude seas domineerivad vene rahvusest vähemuste suhtes kriitilised jõud, siis on keeruline rakendada multikultuurset poliitikat.

Kokkuvõte

Euroopa on erinevate rahvastikuprotsesside tõttu paratamatult mitmekesisemaks muutumas. Sellega hakkama saamiseks on jõutud suurel määral liberaalsetest väärtustest lähtuva multikultuursuseni, mille põhimõteteks on erinevuste tunnustamine, hoidmine ja võrdne kohtlemine. Selline poliitika on aga mõningase edukuse kõrval hakanud näitama ka negatiivseid tendentse. Üks selle põhjusi võib olla asjaolu, et multikultuursust määratletakse assimilatsioonipoliitikana. Samuti tekitab erinevuste rõhutamine sidususe vähenemist, mis ei võimalda ühiskonnal efektiivselt toimida. Konkreetselt Euroopa probleem võivad olla ka liialt suured kultuurilised eripärad, mistõttu konfliktid rahvuste vahel tekivad lihtsalt. On tõsiasi, et heaoluühiskondades soodustab äärmuslikum multikultuursus vähemuste passiivsust ja hüvede tarbimist, mis viib nende halva sotsiaal-majandusliku olukorrani. Omaette probleemid on endistes NSV Liidu liikmesriikides, kus multikultuursuse rakendamine on etnilise olukorra tõttu mõnevõrra keeruline.

Kasutatud kirjandus

  1. Koopmans, Ruud. „Trade-Offs between Equality and Difference: Immigrant Integration, Multiculturalism and the Welfare State in Cross-National Perspective“ (2010). Journal of Ethnic and Migration Studies, 36(1), 1-26.
  2. Kuzio, Taras. „Western Multicultural Theory and Practice and its Applicability to the Post-Soviet States“ (2005). Journal of Contemporary European Studies, 13(2), 221-237.
  3. Lappin, Shalom. „Multiculturalism and Democracy“ (2007). Dissent, 54(3), 14-18.
  4. Masini, Eleonora Barbieri. „Towards multicultural societies: The European experience“ (2011). Current Sociology, 59(2), 229-237.
  5. Parvin, Phil. „Integration and Identity in an International Context: Problems and Ambiguities in the New Politics of Multiculturalism“ (2009). Political Studies Review, 7(3), 351-363.
  6. Van Nimwegen, Nico; van der Erf, Rob. „Europe at the Cross Roads. The dual demographic challenge of population ageing and population decline“ (2010). Journal of Ethnic & Migration Studies, 36(9), 1359-1379 (1-34).